Allikas: Postimees.ee 15.04.2025
Raketirünnak Sumõ vastu Issanda Jeruusalemma sisenemise pühal, helgel palmipuudepühal üksnes kinnitas Putini võimu jumalakartmatut olemust, kirjutab kolumnist ja Venemaa-ekspert Andrei Kuzitškin.
Kremli poliitika jumalateotus ja pühaduseteotus on dogma. Kümnete inimeste – naiste, laste, eakate ja sõjaväelaste – tapmine kristliku suure paastu päevadel ja kannatusnädala eelõhtul mõjub nagu ohver. Ja Moolokile anniks toodud ohvrite verd piserdatakse altarile, millest on saanud Venemaal uuspaganluse ja nekroimperialismi taassünni alus. See on Putini režiimi tegelik hind ja tõeline nägu. Ja just selle režiimi teenistuses on Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kirik. Kuid ka teised konfessioonid – budistidest juutideni – on Putini Venemaal muudetud riiklikeks ja sotsiaalseteks institutsioonideks, mis teenivad valitsevat tšekistlik-oligarhilist korda.
Rahulike elanike traagilisest hukust Krõvõi Rihis ja Sumõs on saanud järjekordne piir, mis jagab maailma hukkamõistjateks ja õigustajateks. Mõnikord ei saabu Jumala kohus mitte pärast maailmalõppu, vaid eelneb sellele. Ja paremale käele tõusid täna need, kes leinavad ohvreid, kurvastavad hukkunute pärast ja vihkavad Kremli tapjaid.
Vasemale käele need, kes tähistavad Venemaa järjekordset «võitu», räägivad silmakirjatsedes «juhuslikust tabamusest» ja süüdistavad juhtunus kõiki peale Putini. Ma arvan, et me jääme Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku pealt patriarh Kirillilt asjatult ootama hukkamõistvaid sõnu, meeleparandust ja üleskutseid Vene armeele relvad maha panna, sest jutt on relvadest, mida patriarh ise ja tema vaimulikud õnnistavad. Nagu nad õnnistavad Vene sõdalasi valama verd ja tapma kristlasi, kelle süü on ainult see, et nad tahavad vabadust ega soovi elada Moskva võimu all.
Kuidas saab Ukraina kodanike mõrvamist hukka mõista patriarh, kes oma õnnitlussõnumis 27. märtsil, Venemaa rahvuskaardi päeval, kirjutas: «Lahendades edukalt mitmesuguseid olulisi ülesandeid sõjalise erioperatsiooni läbiviimise tsoonis, annavad rahvuskaartlased suure panuse Venemaa suveräänsuse tugevdamisse.» Patriarh Kirill külvab heldelt mitmesuguste kiriklike autasudega üle kõiki Venemaa sõjaväeülemaid ja paadunud propagandiste, sealhulgas Margarita Simonjani, kes sai oma sünnipäeva puhul 6. aprillil Püha Apostlisarnase Vürstinna Olga ordeni. Simonjan, kellest on saanud poliitilise kuritegevuse sümbol ning Ukraina ja Ukraina rahva vastu viha külvaja, pälvis patriarhilt autasu «panuse eest vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kindlustamisse kaasaegsete elus». See on otsekui sõjaohvrite mõnitamine! Väga raske on oodata meeleparandust inimeselt, kes loob ja sunnib oma koguduseliikmetele peale väära maailmapilti.
Vaat mida ütles patriarh Kirill 3. märtsil suure paastu alguse puhul peetud jutluses: «Vaadake, mis toimub vennalikus Ukrainas! Meie vennad ja õed kannatavad seal tõeliselt ja neid kiusatakse taga ainult sellepärast, et nad kuuluvad kanoonilisse õigeusu kirikusse. Ja see toimub Euroopas, riigis, mis vannub truudust Euroopa väärtustele! Seetõttu ei tohi palve meie kannatavate vendade eest Ukrainas olla formaalne. Me peame tõesti paluma Issandat, et ta tooks rahu Ukraina maale ja samal ajal tugevdaks usus, vagaduses, ustavuses Kirikule meie vendi ja õdesid, kes on täna allutatud kahtlemata väga ohtlikule survele nõudmistega lahkuda kanoonilisest õigeusust ja astuda osadusse nendega, kellel ei ole Jumala armu, vaid kes korraldavad ainult mingisugust usulis-poliitilist mängu.» Patriarhi mõtet järgides tuleb tunnistada, et Ukrainas ei toimu verevalamist, vaid ainult «usulis-poliitiline mäng». Ja seda ütleb Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku pea Venemaa poolt valla päästetud vennatapusõja neljandal aastal. Tema jaoks on see kõigest mäng.
Niisama tuliselt astusid Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku sinod ja patriarh ise välja Eesti õigeusklike kristlaste kaitseks tagakiusamise eest. Patriarhi 11. aprilli pöördumises kõigile õigeusu kirikutele, riigijuhtidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele on öeldud: «Sügava murega teatan teile, et 9. aprillil 2025 võttis Eesti parlament vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mille eesmärk on sisuliselt keelustada Eesti Õigeusu Kristlik Kirik, omavalitsuslik kirik Moskva Patriarhaadi koosseisus. Seadus, mis võtab temalt legitiimsuse, rikub Eesti põhiseaduses ja vastavates rahvusvahelistes õigusaktides tagatud südametunnistuse ja usuvabaduse aluspõhimõtet.»
Sellest pöördumisest tulenevad järgmised järeldused: 1. Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku jaoks on võimu kaotamine koguduste üle välismaal olulisem kui inimeste hukkumine Ukrainas – see teema sinodile ega patriarhile sügavat muret ei tekita. 2. Kiriku juristid ei suuda või ei taha mõista, et tegemist on just nimelt Eesti võimude katsetega tagada Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule tõeline sõltumatus Vene riigist, mis on muutnud oma territooriumil asuvad kirikud Kremlile alluvateks organisatsioonideks ja teinud Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku kaitseministeeriumi poliitosakonnaks. 3. Seaduses ei ole sõnagi õigeusu keelustamisest Eestis, vastupidi, Eesti võimud kinnitavad väsimatult, et kirikud säilitavad oma staatuse ja õigeusu preestreid ei sunnita NATO auks palveid lugema. 4. Patriarh Kirill ei saa ilmselgelt aru, et tema kui kristliku maailma ühe juhi autoriteet on devalveerunud ja tema maailmaüldsusele suunatud sõnad on kaotanud igasuguse väärtuse.
Väikese viivituse järel andis Eesti Kristlik Õigeusu Kirik välja pressiteate, milles avaldas «sügavat kaastunnet Ukraina rahvale seoses palmipuudepühal toimunud traagiliste sündmustega». Tekstis mainitakse, et Sumõs hukkusid inimesed Vene vägede raketirünnaku tagajärjel. Selle fakti konstateerimisele ei järgnenud aga sõnu, Venemaa ja selle juhtkonna hukkamõistuks Ukraina ja selle rahva vastu valla päästetud sõja eest. Sõnu tekstist «Autonoomse EKÕK juhtkond mõistab sõja otsustavalt hukka» võib võrdsel määral kasutada nii Venemaa kui ka Ukraina suhtes, kui on täpsustamata, kes nimelt seda sõda alustas.
Ei kõlanud ka üleskutseid president Putinile nõudmisega verevalamine lõpetada. Samuti ei olnud pöördumist kiriku tegelikule juhile, patriarh Kirillile, palvega palvetada rahu, mitte Venemaa relvade võidu eest. Ja poleks olnud üleliigne paluda patriarhi ka mõjutada ja veenda president Putinit, keda Vene Õigeusu Kiriku juht on korduvalt nimetanud tõeliseks õigeusklikuks kristlaseks, et ta lõpetaks tapatalgud Ukrainas. Selle jaoks EKÕK pöördumise tekstis ruumi ei leidunud. See-eest oli palju sõnu Moskva patriarhile alluvate Eesti õigeusklike ebaõiglasest tagakiusamisest.
On arusaadav, et Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ees seisab täna raske valik: eitades sidet Venemaa poliitikaga, püüab kirik säilitada kanoonilisi suhteid Moskva patriarhaadiga. Kuid kuna Moskva patriarhaat on tänaseks üks Venemaa instrumente välismaal asuvate õigeusukirikute mõjutamiseks, on EKÕK Kremli usupoliitiliste mängude epitsentris ja Moskva kasutab seda kirikut Eesti sisepoliitilise olukorra destabiliseerimiseks. Jah, loomulikult on võidutseva konformismi ajastul vähe neid, kes sooviksid tõelise usu nimel tuleriidale minna ja kannatada. Aga kui nüüd ei tehta valikut Hea või Kurja teenimise vahel, võib meie elu väga kiiresti muutuda üleüldiseks veriseks palmipuudepühaks.
Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart