Nikolai Karpitski. Trump tahab diili, aga Putin tahab meie riiki

Allikas: Postimees.ee 12.03.2026
URL: https://arvamus.postimees.ee/8431964/nikolai-karpitski-trump-tahab-diili-aga-putin-tahab-meie-riiki

Paljud lääne inimesed toetavad Ukrainat moraalselt. Ent kaugelt on raske mõista, mis Ukrainas tegelikult toimub. Alles siis, kui vaatad sõjale silma, hakkad tajuma kurjuse mastaapi ja irratsionaalsust, mille Venemaa endaga kaasa tõi, kirjutab filosoofiadoktor Nikolai Karpitski.

Kurjus, mida saab ratsionaalselt seletada, pole nii hirmus. Näiteks kui te otsite sõja põhjusi poliitiliste seisukohtade konfliktist, territoriaalsetest vaidlustest või majanduslikest huvidest. Kuid see tee viib valele järeldusele, et agressoriga on võimalik kokku leppida, kui talle järele anda.

Sageli kordavad poliitikud läänes, idas ja «globaalses lõunas» mantrana ühte ja sama loitsu: las Ukrainas saabub rahu, kasvõi territoriaalsete järeleandmiste hinnaga – peaasi, et inimesed enam ei hukkuks. Just sellist seisukohta kuulutab ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, püüdes sõlmida «rahudiili».

Ukrainas on aga sellisel sõja lõpetamisel vähe pooldajaid, sest me ei sõdi territooriumide pärast, vaid inimeste pärast, kes elavad oma maal ja tahavad lihtsalt jätkata oma harjumuspärast elu kõigi selle igapäevaste muredega.

Ukrainlased maksavad iga läbirääkimiste päeva eest elude, kannatuste ja purustustega

Trump oleks võinud varustada Ukrainat piisava koguse relvadega, et võtta Moskvalt illusioon kiirest võidust lahinguväljal ja sundida teda rahu sõlmima. Aga USA president eelistas jupikaupa poliitilist survet. Kuna Ukrainal ei ole tuumarelva ega piisavaid ressursse vastupealetungiks ning ta on sõjaliselt nõrgemal positsioonil, langebki peamine surve just talle.

Kas Donald Trump mõistab, et ukrainlastel tuleb juba praegu läbirääkimiste eest maksta? Niipea kui delegatsioonid 2026. aasta jaanuaris kohtuma hakkasid, tihendas Venemaa lööke tsiviilobjektide ja elamukvartalite pihta, püüdes Ukrainat energiataristu hävitamise kaudu «ära külmutada».

Kuid jaanuari lõpus juhtus ime – Trump teatas, et palus Putinit pakaseliste ilmade tõttu nädal aega Ukraina energiasüsteemi mitte rünnata. Kõlas nagu ulme – ja ulmeks see osutuski. Külmade ilmade haripunktis andis Venemaa Kiievile massiivse löögi, jättes linna elektri ja kütteta.

Pärast väitis Trump, et just nii oligi kokku lepitud: moratoorium algas sulaperioodil ja lõppes kõige karmima pakase ajal. Ukrainast vaadates näeb see välja nii, nagu avaldaks USA ja Venemaa ühiselt survet Zelenskõile, sundides teda nõustuma täiesti vastuvõetamatute kapituleerumistingimustega.

Sõda või konflikt

Kuigi Trump räägib Ukraina-Venemaa sõjast, püüab ta rahu saavutamiseks Ukrainas kasutada samu vahendeid, mida ta kasutas Pakistani ja Afganistani või Tai ja Kambodža konfliktides. Ameerika president on veendunud, et alati on võimalik teha konflikti osapooltele soodne pakkumine, et nad relvad maha paneksid ja hakkaksid teineteisega aktiivselt kauplema, teenides «palju raha».

Ukraina jaoks ei ole see aga territoriaalne konflikt, nagu nende riikide puhul, vaid tõeline, pikk ja verine sõda selleks, et ellu jääda.

Relvakonflikt on poliitiliste subjektide vaheliste erimeelsuste lahendamise viis, milles kasutatakse relvi ja sõjatehnikat. Konfliktist on korrektne rääkida siis, kui on olemas vaidlus, mida saab vastastikuste järeleandmistega lahendada. Kui aga ühe poole eesmärk on teise poole hävitamine, siis ei ole see enam konflikt, vaid hävitussõda.

Venemaa ametlik doktriin on Ukraina riikluse hävitamine ja ukraina rahva lahustamine vene ühiskonnas. Seetõttu on Ukraina vastu peetava Venemaa sõja konfliktiks nimetamine Ukraina seisukohast sama ekslik kui nimetada holokausti konfliktiks juutide ja natside vahel.

Donald Trump arvab, et Ukrainasse relvade tarnimine ei aita kaasa osapoolte vastastikustele järeleandmistele. Ka Vladimir Putin on huvitatud sellest, et läänes võetaks sõda Ukraina vastu jätkuvalt kui konflikti, sest see mõjutab otseselt Kiievile antava sõjalise abi mahtu ja iseloomu.

Just seetõttu püüabki Kremli propaganda luua lääne publikule vale ettekujutust, nagu oleks tegemist vaidlusaluste territooriumide ja poliitiliste erimeelsustega, mitte aga kavatsusega hävitada Ukrainat kui omaette kultuuriga riiki.

Lääne ajakirjandus ja poliitilised juhid ei karda hinnata Ukrainas toimuvat mõistega «sõda». India peaminister Narendra Modi nimetab Ukraina sõda aga järjekindlalt konfliktiks ja tema eeskujul teevad sedasama ka India meediaväljaanded.

Sedasama mõistet «konflikt» kasutab ka Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva, samuti niinimetatud «globaalse lõuna» riikide juhid, Kesk-Aasia riigipead ning Moskva sõjalised liitlased – Valgevene, Iraan ja Põhja-Korea.

Rahvusvahelises poliitikas ei tähenda terminoloogia pelgalt sõnade valikut, vaid peegeldab riigi ametlikku seisukohta. Sõna «konflikt» kasutamine võimaldab hoiduda Venemaad ühemõtteliselt agressoriks liigitamast ja demonstreerida valelikku erapooletust, mis seisab tülitsejatest kõrgemal. Võimalik, et sellisel moel püüavad poliitilised juhid distantseeruda süüdistustest, et nad teevad Venemaaga koostööd, mis aitab Putinil sõda rahastada.

Rahvusvahelises poliitikas ei tähenda terminoloogia pelgalt sõnade valikut, vaid peegeldab riigi ametlikku seisukohta.

24. veebruaril, Venemaa täiemahulise sissetungi neljandal aastapäeval Ukraina toetuseks toimunud ÜRO Peaassamblee hääletus näitas selgelt, kes peab sõda konfliktiks: 12 riiki hääletasid resolutsiooni vastu ja 51 jäid erapooletuks. Nende seas olid kõik minu mainitud justkui «erapooletud» riigid. Kahjuks oli nende seas ka USA.

Kuid need 107 riiki, kes hääletasid Ukraina toetuseks, andsid Putinile mõista, et peavad Venemaad agressoriks, kes peab täiemahulist sõda. Putinile endale ei meeldi Ukraina sõda nimetada ei sõjaks ega ka konfliktiks.

Ukraina on Putinile lihtsalt sõjasaak

Ukrainlastele on vastuvõetamatu ellujäämissõda konfliktiks nimetada, sest püüd ellu jääda ei saa olla vaidluse või kompromissi koht. Putinile on mõiste «konflikt» samuti vastuvõetamatu, kuid teisel põhjusel: konflikt eeldab vähemalt kahe osapoole olemasolu, samas kui tema keeldub põhimõtteliselt Ukraina subjektsust tunnistamast.

Kütt ei pea ju jahisaaki subjektiks ja seetõttu ei võtagi jahti konfliktina enda ja saagi vahel. Mõistet «sõjaline konflikt» kasutab Putin üksnes siis, kui ähvardab sõjaga NATO riike.

Putini vaatest on Ukraina rahvas ja Ukraina riigivõim oma subjektsuse kaotanud, mistõttu on ka nendega rahuläbirääkimiste pidamine mõttetu. Ta on valmis vaid Ukraina delegatsiooniga läbirääkimisi imiteerima. Putini ja Zelenskõi otsekohtumine lõhuks kogu Vene propaganda ehitatud konstruktsiooni, mis põhineb Ukraina subjektsuse eitamisel.

Samal põhjusel ei taha Venemaa anda Ukrainale rahutagatisi, kui peaks sõlmitama kokkulepe sõja lõpetamise kohta – sest tagatisi saab anda ainult subjektile. Aga Putinile on Ukraina lihtsalt sõjasaak.

Ent ka mõistet «sõda» ei ole Putin valmis kasutama, kuna see sõna hirmutab Venemaa kodanikke, kes on kogu elu võidelnud rahu eest. Seda enam, et Ukraina sõja sõjaks tunnistamine tooks kaasa vastutuse selle tagajärgede eest.

Seepärast kasutab Kremli juht eufemismi «sõjaline erioperatsioon». Üks väheseid suurriikide juhte, kes teda mõistab, on Hiina juht Xi Jinping, kes kasutab samuti eufemisme: «Ukraina kriis» või «olukord Ukrainas».

Sõja eesmärk on ukraina identiteedi hävitamine

Igasugune Ukraina subjektsuse tunnustamine on vastuolus sõja eesmärgiga, mille Vladimir Putin sõnastas juba sissetungi esimesel päeval ja millest ta kunagi loobunud ei ole. Selle tähistamiseks valiti mõiste «denatsifitseerimine», millele anti põhimõtteliselt uus tähendus: ukraina identiteedi ja selle võtmeelemendi, Ukraina riikluse hävitamine.

Sarnaseid seisukohti väljendatakse ka avalikus ruumis, sealhulgas Venemaa Riigiduuma kõnepuldist, ning seejärel viiakse ellu okupeeritud aladel. Seal võib inimese vahistada ja teda piinata ainult ukraina keele kasutamise eest.

Aga Venemaal võib igaüht, kes kannab isegi väikese summa tsiviilelanikke abistavale Ukraina heategevusfondile, süüdistada terrorismi toetamises. Kuna Venemaa võimud eitavad Ukraina rahva subjektsust ja õigust eksisteerida, on sellised tegevused nende seisukohast samuti kuritegu.

Väljendit «sõjaline erioperatsioon» kasutatakse tõeliste eesmärkide ja sõja olemuse varjamiseks. Venemaa peab tõelist laiaulatuslikku sõda ja kasutab massiliselt terroriakte Ukraina rahumeelse elanikkonna vastu – pommitab elamurajoone ja tsiviiltaristu objekte, piinab ja tapab okupeeritud territooriumidel inimesi.

Kuid Trumpi algatatud kolmepoolsetel läbirääkimistel ei arutata sõja humanitaarset mõõdet peaaegu üldse: ei räägita tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnakute lõpetamisest ega okupeeritud aladel elavate inimeste õiguste kaitsmisest, eelkõige nende õigusest elule.

Ukrainast vaadatuna näeb kõik välja nii, et läbirääkimiste eesmärk ei ole mitte rahu saavutamine, vaid see, et Kiiev, Moskva ja Brüssel Trumpiga tülli ei läheks. Seetõttu ei peeta läbirääkimisi sisuliselt, vaid need meenutavad pigem Monopoli lauamängu. Osalejad arutavad hoolikalt läbi rahulepingu tehnilised üksikasjad hüpoteetilises olukorras, kui Putin väljendaks soovi sõda lõpetada.

Kahtlemata on Ukrainale eluliselt vajalik vaherahu, et lahendada suur hulk siseriiklikke ülesandeid, sealhulgas neid, mis on seotud kaitsega. Ent tal ei ole kindlasti vaja rahuläbirääkimiste imiteerimist ajal, kui Venemaa valmistub kevad-suviseks pealetungiks Slovjanskile ja Kramatorskile, kust avaneks tee pealetungiks riigi sügavusse piki stepivööndit, kus on raske ennast kaitsta.

Aga Ukraina rahval pole valikut, sest kui Venemaa armee lõpetab tulistamise, saabub rahu. Kui Ukraina relvajõud lõpetavad sõjategevuse, kaob Ukraina.

Tõlkinud Ago Raudsepp

Nikolai Karpitski. Ellujäänu mälestused okupatsioonist

Allikas: Postimees.ee 17.02.2026
URL: https://arvamus.postimees.ee/8414853/nikolai-karpitski-ellujaanu-malestused-okupatsioonist

Praegu arutavad Ukraina rahuläbirääkimistel osalejad, missuguseid territooriume võiks Venemaale loovutada. Aga kas nad kujutavad ette, mida tähendab elu okupatsiooni all? Sellest kirjutab filosoofiadoktor ja Slovjanski elanik Nikolai Karpitski.

Kohe pärast täiemahulise Venemaa sissetungi algust Ukrainasse 24. veebruaril 2022 läks Ukraina linn Herson Vene armee kontrolli alla (aasta varem elas seal umbes 300 000 elanikku). 11. novembril 2022 taastasid Ukraina relvajõud kontrolli linna üle, puhastades Dnipro jõe paremkalda Vene okupantidest.

Täieliku õigusetuse seisund

Kõik mõistavad sõna «õigusetus» tähendust, aga kaugeltki mitte kõik ei kujuta ette, mis selle taga on. Õigusetus ei ole ainult elu ilma valimisteta, võimaluseta riigivõimu mõjutada või vabalt oma arvamust avaldada. Kõik on palju hullem. Õigusetus tähendab, et sa oled mitte keegi, lihtsalt asi.

Oksana Pogomõi ütleb: «Okupatsioonist hullem on ainult surm». Ta on kogu elu Hersonis elanud, sealhulgas okupatsiooni ajal, tegeleb vabatahtliku ja heategevusliku tööga ning valiti 2020. aastal Hersoni linnavolikokku.

«Sinult võetakse vabadus, isegi kui eriteenistused sind kinni ei võta. Varem oli meil töö. Aga siis – kas töötad okupantide heaks või ei tööta üldse ja jääd ilma elatiseta».

Nad tundsid end elu ja surma peremeestena. Kui sa ei allunud, võidi sinuga teha ükskõik mida.

«Venelased seda ei mõista, nemad ütlevad: «No oleksite võinud edasi elada! Kõigega harjub!» Aga siin otsustab kõike sinu eest keegi teine. Kontrollpunktis võib minibussi siseneda relvastatud mees ja öelda: «Sa ei meeldi mulle, astu välja!» Nad tundsid end elu ja surma peremeestena. Kui sa ei allunud, võidi sinuga teha ükskõik mida».

Oksana sõnul avaldasid okupandid inimestele pidevalt moraalset survet, et neid koostööle kallutada. Ta meenutab juhtumit, kui ühe kunstikooli juhataja viidi kodust jõuga minema. Naist hoiti terve päeva kinni ja sunniti alla kirjutama koostöölepingule. Niipea kui ta vabaks lasti, lahkus kohe Hersonist kohe.

«Kuni aprilli lõpuni oli meil veel side, siis lõigati see läbi. Levi oli ainult ühes kohas kesklinnas – inimesed kogunesid sinna, et vähemalt lähedastele sõnumeid saata. Siis pandi side korraks uuesti tööle, kuid mai lõpus lülitati see uuesti välja. Müügil olid ainult Vene SIM-kaardid. Internet aitas meid kõvasti – mõned teenusepakkujad jätkasid tööd».

«Sõbrad rääkisid, kuidas üks mees tänaval kinni võeti. Ta läks naabri juurde koera toitma, sest naabrid ise olid ära sõitnud. Orkid küsisid temalt midagi ja ta vastas ukraina keeles. Tema naise juurde tulid naabrid ja ütlesid: «Sinu Igor viidi ära». Ta oli nende käes nädala. Pärast vabanemist ei tahtnud ta rääkida, mis temaga tehti. Hiljem tuli ta koos naisega naabrite juurde ja ütles, et edaspidi räägivad nad ainult vene keeles. See oli septembris. Neil õnnestus Vassõlõvka kaudu ära sõita – kaks nädalat ootasid, kuni neid läbi lasti. Et sellest põrgust pääseda, pidid nad minema üle vene keelele».

Protest okupeeritud Hersonis

«Me käisime õhtuti palju jalutamas, külastasime sõpru ja mõttekaaslasi, suhtlesime – sest muidu me ei oleks seda üle elanud. Kõnnid mööda linna ja näed: keegi on sidunud kokku kollase ja sinise lille ning riputanud puuoksa külge. See tähendab, et me ei ole üksi. On veel teisi inimesi. Jalutad ja otsid neid sinikollaseid märke, usud, et Ukraina tuleb tagasi. Ja meil vedas – meid vabastati».

«Kui sissetung algas, siis ei teadnud ma veel, et meid nii kiiresti ära antakse. Mõtlesin, et mingi vastupanu ju tuleb, kirjutasin Facebookis, et me läheme meeleavaldusele – mina, minu abikaasa ja vabatahtlikud, kellega me olime juba alates 2014. aastast koos töötanud – ja panin üles postituse: kogume haavatutele riideid, ravimeid, kiirelt valmistatavat toitu».

5. märtsil toimus esimene meeleavaldus, kuid meile, vabatahtlikele oli ohtlik seal «särada». Ma ei tahtnud, et keegi meie vabatahtlike rühmast, kes muuhulgas aitasid meie sõjaväelasi, seaks end veel suuremasse ohtu, seega palusin neil mitte välja tulla. Mulle helistas sõbranna ja ütles: «Siin on nii palju inimesi! Sa ei kujuta ettegi!» – ja ma tormasin meeleavaldusele. See oli meie «herts» – kui me astusime paljakäsi vastu automaatidega täisvarustuses sõduritele ja karjusime neile: «Te pole siin oodatud! Kaduge siit!»

Sõna «herts», mida pani Oksana kasutab, ei ole teistesse keeltesse hästi tõlgitav. See tähendab omalaadset surmatantsu – kasakate kommet, kui enne lahingu algust astusid kõige pöörasemad uljaspead vaenuväe ette, pilkasid vaenlast ja kutsusid teda kahevõitlusele.

«5. märtsi meeleavalduse ajal pildistasid rašistid osalejaid oblasti administratsiooni hoone akendest. Nende fotode järgi leiti noormees Artjom kümme päeva hiljem üles ja viidi minema. Ta oli parajasti teel koju, kui ta kinni võeti. Talle lasti kuul jalga, visati haigla ette maha ja öeldi: «Sul vedas». Ja see oli veel suhteliselt «pehme» variant – edaspidi läks palju hullemaks. Okupatsiooni ajal sattus ta veel kaks korda «keldrisse».

«13. märts on Hersoni fašistlikest okupantidest vabastamise päev. Sellel päeval toimus tohutu rongkäik. Sõdurid tulistasid üle peade, kuid inimesed läksid ikkagi Vabaduse väljakult kuni Naberežnõi tänavani. Seal oli sada meetrit pikk Ukraina lipp. Keegi oli selle valmis õmmelnud! See oli uskumatu vaimustus, eufooria – sellel hetkel unustasime me hirmu».

Suvaline vägivald

Vene repressioonid ei tähenda, et karistatakse kõige tühisemalgi ettekäändel, vaid et karistatakse suvaliselt ja põhjuseta. Lähed hommikul kodust välja ega tea, kas õhtul jõuad tagasi. Pidev hirm vägivalla ees on samasugune piin kui vägivald ise. Oksana räägib:

«Õudne on elada, kui sa ei tea, mis homme saab. Ma kandsin pidevalt kaasas väikest seljakotti – hambaharja, seepi, vahetuspesu – juhuks kui mind äkki ära viiakse. Aga siis sain aru: mis seljakott? Kott pähe, seljakott võetakse ära – ja sul ei ole enam mitte midagi».

«Pilt, mis on mul kogu eluks mällu sööbinud. Lähen turule, et otsida Ukraina toitu. Kõrval sõidab aeglaselt lahtine veok, aga kastis on vang: põlvili, palja ülakehaga, kott peas. Ja just sellisel hetkel hakkab tõeliselt hirmus».

«Tulid sõbrad ja ütlesid, et naabruses seisab soomuk, «kammib» kvartal kvartali haaval. Meie kvartal oli järgmine. Ma sidusin rätiku pähe, panin prillid ette, et mitte tähelepanu äratada. Meie juurde tulid neli sõjaväelast läbi otsima. Meie lapselaps Nikita tõmbas nende tähelepanu endale. See päästis meid: nad ei vaadanud sinna, kus olid meie vabatahtliku organisatsiooni toiduvarud. Ühe meie tüdruku juures käidi mitu korda läbi otsimas – ta elas alevikus, eramajas. Nad tulevad alati ootamatult ja see on tõeliselt hirmus».

Kõrval sõidab aeglaselt lahtine veok, aga kastis on vang: põlvili, palja ülakehaga, kott peas. Ja just sellisel hetkel hakkab tõeliselt hirmus.

«Iga päev kirjutati WhatsAppis, et keegi on ära viidud. Me ei saanud päris lõpuni aru, kui kohutav see on, enne kui kuulsime sõpradelt, kes olid «keldris» käinud, kuidas seal piinatakse ja alandatakse. Kord päevas viiakse välja, et vett pudelisse võtta ja tualetis käia. Ja siis – piinamised, piinamised, piinamised… Sa kuuled pidevalt, kuidas teisi inimesi piinatakse, nende karjeid. Milles sind kinni võeti – aluspükstes ja maikasärgis –, nendes kogu aeg oledki. Ei mingeid pakke. Lähedased ei tea, kus sa oled, lähevad komandantuuri, aga neile öeldakse: «Me ei tea».

«Kusagil 10.–12. märtsi paiku ilmusid FSB-lased ja hakkasid kavakindlalt mööda aadresse sõitma. Olid juhtumid, kui võeti kinni meie sõjaväelasi ja territoriaalkaitse võitlejaid ning hiljem leiti nende piinamisjälgedega laibad. Nende eesmärk on tappa inimese sees inimene: nad võtsid kinni rühma inimesi, kes aitasid Ukraina relvajõude, ja sundisid neid üksteist piinama. Neil olid kõik aadressid olemas – järelikult valmistuti selleks kaua, juba ammu enne 2014. aastat. Näiteks sõidetakse naise juurde, kes töötas kunagi ammu prokuratuuris või kohtus, ja hakatakse teda koostööle kallutama. Aga ta on juba 70-aastane, tal on vanadusnõtrus. Tähendab, nimekirjad olid neil juba ammu ja need olid vananenud».

«Ükskord arreteeriti vanemad, kui selgus, et nende poeg teenib Ukraina relvajõududes. Neile öeldi: «Laseme teid välja, kui poeg tuleb». Lõpuks vanemad siiski vabastati: ema kuu, isa kahe kuu pärast. Hiljem nägin isa fotot. Varem oli ta tugev, kena mees, aga pärast vabastamist nägi välja nagu rauk. Niimoodi muutus ta kõigest kahe kuuga».

«Kui meid vabastati, oli see lihtsalt õnn. Isegi õhk lõhnas pärast vabastamist teistmoodi. Paljud ei mõista meid, kes oleme okupatsiooni üle elanud. Okupatsioon on nagu oleks sind hoitud puuris, mille trellidesse on lastud elekter. Sa ei saa oma elus midagi otsustada – sa lihtsalt elad ja ootad. Aga meie ootasime ära, ja see on peamine. Ma ütleksin eurooplastele, et tuleb valmistuda – tunda miinide ohutuse ja esmaabi põhitõdesid, teada, kus on lähim pommivarjend ja kuhu saab lapsed viia. Ja aidata Ukrainat seni, kuni sõda ei ole veel Euroopasse jõudnud».

Tõlkinud Ago Raudsepp

Nikolai Karpitski. Elukogemus rindeäärses linnas – loodad lihtsalt, et järgmine mürsk, droon või pomm sind ei taba

Allikas: Postimees.ee 27.12.2025
URL: https://arvamus.postimees.ee/8386469/nikolai-karpitski-elukogemus-rindeaarses-linnas-loodad-lihtsalt-et-jargmine-mursk-droon-voi-pomm-sind-ei-taba

Filosoofiateaduste doktor Nikolai Karpitski on kõigi Venemaa-Ukraina täiemahulise sõja aastate jooksul jäänud rindelähedasse Slovjanskisse Donbassis. Jätkates õpetamist ja pidades sõjaaja filosoofilist päevikut, toetub ta isiklikule kogemusele, et mõtestada, kuidas rinde lähedus inimeste sisemaailma mõjutab.

Teadmine ja mõistmine

2022. aastal otsustasin jääda Slovjanskisse. Linna tulistati pidevalt, ent veelgi hirmutavam tundus okupatsiooni väljavaade. Tollal jälgisin kolm korda päevas uudiseid rindelt: olukord halvenes dramaatiliselt ja oli ebaselge, kas meie linn jääb püsima. Oleks võinud tagalasse või välismaale minna, kuid minu kodu on siin.

Oli ka teine põhjus, et jääda: ainult sõja vahetu lähedus võis anda mulle tõelise mõistmise, et ma saaksin sellest kirjutada. Teadmine ja mõistmine ei ole üks ja sama. Teadmine on informatsiooni valdamine. Mõistmine on teadmise mõtestamine oma isikliku elukogemuse põhjal. Ilma sellise mõistmiseta ei oleks ma suutnud seda artiklit kirjutada.

Vihkamine

Kujutame ette, et elate oma tavalist elu – töö, igapäevased toimetused, suhted – ja äkki püüab keegi ilma vähimagi põhjuseta sind tappa ning kogu riik töötab selle eesmärgi nimel. Sa pöördud toetust otsides Venemaal elavate tuttavate ja sugulaste poole, kuid kuuled vastuseks natsismi süüdistusi ja sissetungi õigustamist.

Pärast 24. veebruari 2022 kaotasid paljud Ukraina elanikud oma kodu, töö, lähedased ja on juba neljandat aastat sunnitud võitlema ellujäämise nimel. Pole siis ime, et meie Ukraina kaasmaalaste seas tekib kõikehõlmav viha kõige vastu, mis on seotud Venemaaga.

Esimestel sõjakuudel aitas see viha Ukraina ühiskonnal mobiliseeruda, kuid aja jooksul muutus see üha destruktiivsemaks. Viha ei ole võimalik endas hoida – see lihtsalt põletab sind seestpoolt. Tekib vajadus see vähemalt ühismeedias välja valada. Kuid vaenlase aadressil pillutud needusi vaenlased ise ei loe. Küll aga loevad neid sõbrad, kellele see viha edasi kandub.

Nii kasvab viha inimeselt inimesele kandudes nagu lumepall, kuid selle adressaat jääb kättesaamatuks. Sest ei Putin ega tema kaaskond loe meie postitusi. Aga tahaks saada emotsionaalset tagasisidet.

Ja siis hakkab kogunenud agressioon nihkuma lähematele sihtmärkidele: esmalt korruptsiooniga seotud isikutele ja ebapädevatele bürokraatidele, seejärel Ukraina poliitikutele, ühiskondlikele ja religioossetele tegelastele, kes probleeme maha vaikivad, siis nende toetajatele ja lõpuks kõigile, kes ei vasta ühiskonna ootustele.

Ukraina kogukondade ja ukrainameelsete aktivistide seas puhkeb omavaheline kähmlus ja selles tülis jääb peamine vaenlane – Venemaa – tagaplaanile.

Kavatsus

Kui lased endasse viha, siis võtab see täielikult sinu üle võimust. Seetõttu eemaldusin sisemiselt sellest tundest ja muutsin oma töö sõjaaja filosoofilise päevikuga emotsioonide muutmise praktikaks. Viha asemel kinnistus minus kavatsus võidelda agressorriigiga kuni täieliku võiduni ja karistada kõiki sõjakuritegudes süüdi olevaid.

Viha on kirg, mis puhkeb spontaanselt ja surub inimese tahte alla. Kavatsus on oma tahte suunamine, mis korrastab tundeid ja mobiliseerib jõu.

Praegu on sõjaline olukord teravnemas ja laienemas. Venemaa suurendab oma sõjalist potentsiaali. Euroopa tunnetab üha selgemini reaalset sissetungi ohtu, kuid eriti pinges on need, kes on Venemaa piiridele kõige lähemal – Põhjamaad ja Balti riigid.

Kuid ohtude mastaap ei muuda minu kavatsust. See ei sõltu minu vaimsest seisundist ega välistest asjaoludest. Muutub ainult võitluse vorm. Minu jaoks on see töö sõnaga.

Hirm

Rindelähedases linnas pole aega pommitamiste eest peitu pugeda, ja mul polegi kuskile peituda, seega loodad lihtsalt, et järgmine mürsk, droon või pomm sind ei taba. Algul on hirmus, siis harjud, ja pommitamised ei sega enam tekstidega töötamist isegi siis, kui kostab lahingu müra, mis paneb aknaklaasid värisema.

Praegu, kui ma neid ridu kirjutan, kõlas päris lähedal võimas plahvatus – maja värises, tänaval undasid sireenid. Elekter kadus hetkeks, kuid tuli kohe tagasi ja saab edasi töötada.

Hirmu tuntakse tagalas ja rinde lähedal erinevalt. Vahel tundub mulle, et sügaval tagalas on isegi hirmsam. Kui surm on siinsamas kõrval, muutub hirm vägagi konkreetseks: käib tulistamine – on hirmus; saabub vaikus – tekib lõdvestus, justkui polekski midagi olnud.

Inimene ei saa elada pidevas pinges, psüühika summutab emotsioone ise. Ent mida kaugemal rindest, seda enam hirmutab tulevik ja olukorra ebakindlus. Hirm hajub ja muutub reaalsuse tajumisel pidevaks taustaks.

Petlikud ootused

Kui rinne on lähedal, elad päev korraga ega looda tulevikule, ning siis lakkad mõistmast tagalas olevaid inimesi, kes elavad petlike ootuste najal. Algul loodeti Ukrainas NATO-le ja uuele relvastusele, mis murraks olukorra rindel. Seejärel arvati, et Venemaal saavad sõdurid otsa.

Poolteist aastat tagasi, kui venelased hakkasid liikuma Pokrovski suunas, eelistati Ukrainas seda mitte märgata – räägiti Harkivi all saavutatud kohalikest edusammudest ja kinnitati, et vaenlasel raugeb peagi ründejõud.

Kui püüdsin selgitada, et kurnatuse märke ei ole, vastupidi, Venemaa sõjaline võime kasvab, võeti mu sõnu vastu agressiivselt. Seadsin ju kahtluse alla illusioonid, mis inimesi moraalselt toetasid. Ent petlike lootuste purunemine viis ränga pettumuseni. Selles mõttes on rindele lähedal olla mulle kergem: pole illusioone – pole ka pettumusi.

Ebakindlus

Ma elan Slovjanski äärelinnas, kus on kehv telefoniside. Mõnikord kaob pärast pommitamisi pikaks ajaks elekter ja sa ei tea, millal see taastatakse ja kas üldse taastatakse. Siis jääd pimedusse, tühja akuga sülearvutiga, ilma võimaluseta teada saada, mis ümberringi toimub. Võib-olla on vaenlane juba lähedal – aga sina ei tea sellest midagi.

Ainult talveööde külm rikub seda maailmast äralõigatuse tunnet. Sest katlamaja ja pump, mis radiaatoritesse kuuma vett ajab, ei tööta ilma elektrita. Kui temperatuur langeb alla nulli, lõhkevad torud (õnneks pole seda seni juhtunud). Sellistel hetkedel mõistad tuleviku ebakindluse õudust, millest tavaliselt päästab töö.

Analüütikute prognoosid täituvad harva, sest sõja kõiki tegureid on võimatu arvesse võtta. Me saame vaid märgata suundumusi – ja need on praegu väga halvad. Ent kui tulevik ei ole ette määratud, siis võib see muutuda kõige süngemate ootuste kiuste. Lootusele jääb alati ruumi.

Tegevusetus

Ükskõik kui väsitav töö ka ei oleks, on tegevusetus palju hirmsam. 2022. aasta suvel jäi Slovjansk tühjaks ja nendest kes jäid, kaotasid paljud oma tavapärase tegevuse.

Istud päevade kaupa kodus ilma elektrita, ilma võimaluseta millegagi meelt lahutada, ja vaatad ainult, kuidas sinu linna tulistatakse. Protestantlikus Hea Sõnumi kirikus ütles üks tuttav: «Püüan siin käia nii tihti kui võimalik, sest lihtsalt kodus istuda on väljakannatamatu.»

Minul õnneks sellist probleemi ei olnud, sest ma töötasin pidevalt tekstidega, teadsin, et ma teen tähtsat tööd, ja tundsin, et mul on aktiivne eluhoiak. Seetõttu suhtusin rahulikult nii tulistamisse kui ka teistesse raskustesse, mis muutuvad talumatuks, kui jääda passiivseks pealtvaatajaks. Sõjaoludes on kõige väärtuslikum tähtis töö, mis ei lase tegevusetusse langeda.

Tulevikunägemus

Tuleb eristada illusoorseid ootusi, mis muudavad inimese nõrgaks, ja tulevikuvisiooni, mis annab uut jõudu. Valele lootusele toetumine on sama mis loota lotovõidule: see ei aita võitluseks mobiliseeruda, vaid jätab inimese juhuse meelevalda. Vastupidi, tulevikunägemuse kujundame meie ise olude kiuste; see võimaldab mobiliseerida jõud ja seada õiged prioriteedid. See on tulevik, mille meie ise saavutame.

Kahjuks on Euroopa täna erisuunaliste suundumuste pantvang. Ühelt poolt on ärev ootus võimaliku sõja ees Venemaaga ja soov tugevdada Euroopa riikide kaitsevõimet. Teisalt valitseb eurooplaste seas tulevikunägemus, mis põhineb valearusaamal, et sõda Ukrainas neid ei puuduta ja võib elada nagu varem, lootuses, et Venemaa kunagi ei ründa.

Kuid täpselt samasuguste illusioonidega elas Ukraina kuni veebruarini 2022. Petlik ootus on kokku varisenud. Aga tulevikunägemus tuleb meil alles kujundada.

Tõlkinud Ago Raudsepp

Nikolai Karpitski. Kui Venemaa otsustab Balti riike rünnata, saame sellest ette teada, kuid mitte analüütikutelt

Allikas: Postimees.ee 18.11.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8363563/nikolai-karpitski-kui-venemaa-otsustab-balti-riike-runnata-saame-sellest-ette-teada-kuid-mitte-analuutikutelt

Initsiatiiv on Venemaa käes ja ta saavutab rindel edu ka seetõttu, et ei Ukraina ega ka lääneriigid ole järgmise Euroopas toimuva sõjalise eskalatsiooni astme jaoks ette valmistatud, kirjutab Nikolai Karpitski, rinde lähedal Slovjanskis elav filosoofiateaduste doktor.

Selliseid astmeid on olnud neli: Krimmi okupeerimine (2014), sissetung Ida-Ukrainasse (2014), täiemahuline sissetung Ukrainasse (2022) ja üleminek kurnamissõjale (2023). Kas tuleb ka viies sõjalise eskaleerumise aste: sissetung Balti riikidesse?

Terve mõistus ei ole Venemaa tegevuse analüüsimiseks kasutatav

Igas etapis saanuks Venemaad peatada. 2014. aastal ei olnud Venemaa veel ulatuslikuks sõjaks valmis, kuid lääs survestas Ukrainat Minski formaadi raames kapituleeruma, mitte ei andnud talle sõjalist abi. 2022. aasta Vene armee ei olnud võimeline läänt ohustama ja sai Ukrainas lüüa, ent lääs jättis võimaluse kasutamata ning lasi sõjal areneda pikalevenivaks kurnamissõjaks, milleks ei olnud valmis ka Ukraina. Nüüd on jõudude vahekord kaldunud Venemaa kasuks ning kui ta lõpetab oma ulatusliku relvajõudude reformi, suureneb Euroopa sõjaline mahajäämus veelgi.

Professionaalsed analüütikud, avalikkus ja poliitiline juhtkond – nii Ukrainas kui ka läänes – eksisid oma hinnangutes, sest lähtusid eeldusest, et kehtib terve mõistus: arusaam oma huvidest arvestades tegelikkust ning sellest, et igaüks tegutseb enda huvides. Kui lähtuda mitte ainult Venemaa, vaid isegi Venemaa võimuladviku egoistlikest huvidest, siis ei ole sõda kasulik.

Terve mõistuse seisukohalt tundus, et Putin ei alusta sõda, sest tal on niigi kõik, mida ta soovis: ta sai süsivesinike müügist muinasjutulist tulu, omas suurt mõju rahvusvahelisel areenil, tema ainuvalitsust ei ähvardanud miski ning Ukraina oli majanduslikus sõltuvuses. Mis mõtet on riskida kõigega ja alustada sõda, millega kaasnevad ainult kulutused?

Igasugune sündmuste hindamine, olgu olme- või teadusliku analüüsi tasandil, toimub alati teatud maailmapildi raames. Võiks arvata, et inimesed ei vaja sõda, kuid me näeme, et vabatahtlike vool Vene armeesse ei kuiva kokku ja me ei näe ka massilist sõja hukkamõistu Venemaal. Ilma sellise passiivse toetuseta ei saaks Venemaa sõda nii kaua jätkata. Sõja toetamine on seletatav asjaoluga, et Putini maailmapilt on juba venelaste massiteadvuses juurdunud.

Nõukogude ja Venemaa ümberpööratud maailmapilt

On olemas kahte tüüpi maailmapilte.

1. Reaalsusele vastav maailmapilt. Selle aluseks on vastavus mõnele tegelikkuse tahule. Näiteks, füüsikalise maailmapildi aluseks on vastavus vaatlus- ja katsetulemustele, samas kui tänapäeva lääne poliitikute maailmapildi aluseks on tegude ja veendumuste vastavus majanduslikele ja poliitilistele huvidele.

2. Reaalsusest irdunud maailmapilt. Siin kontrollitakse iga väite tõesust mitte tegelikkuse, vaid maailmapildi enda põhjal. Kui fakte sellesse sobitada ei õnnestu, siis neid eiratakse. Selline maailmapilt peab olema terviklik, et saaks tegelikkust asendada.

Esimesel juhul on inimese teadvus suunatud vahetult tegelikkusele, teisel juhul selle kujutisele. Vaatame analoogiat.

Mõned operatsioonisüsteemid töötavad vahetult arvutiga kui materiaalse andmekandjaga, teised aga virtuaalse masinaga – arvuti kujutisega, mis on loodud virtuaalkeskkonnas. Esmapilgul näib, et selline operatsioonisüsteem töötab füüsilisest arvutist sõltumatult, ent kui arvuti katki läheb, lakkab töötamast ka kogu virtuaalne keskkond. Midagi sarnast toimub ka ühiskondlikus ruumis.

Reaalsusest irdunud maailmapilt võib olla täiesti fantastiline, nagu näiteks Lameda Maa Ühingu puhul, või reaalsust peegeldada ning olla seetõttu piisavalt terviklik, et konkureerida reaalsusele vastava maailmapildiga.

Nõukogude maailmapildi terviklikkus tagati sellega, et see peegeldas väliseid nähtusi nende tähendust vastupidiseks muutes: see, mida mujal maailmas peeti lubamatuks, oli nõukogude süsteemis vajalik ja vastupidi. Ettevõtlusvabadust peeti ekspluateerimiseks, üheparteilist diktatuuri rahva võimuks, nõukogude tsensuuri sõnavabaduseks, sõnavabadust läänes aga avaliku arvamusega manipuleerimiseks jne.

Kuid asjaolu, et tavaliste inimeste elatustase oli läänes märkimisväärselt parem kui Nõukogude Liidus, ei sobinud kuidagi nõukogude maailmapildiga kokku ja nii otsustati inimesi lihtsalt petta. Kui inimestel tekkis võimalus oma elu võrrelda eluga läänes, purunes nõukogude maailmapildi terviklikkus ja seejärel lagunes ka Nõukogude Liit.

Venemaa propaganda tundub Nõukogude aja omaga võrreldes lõtv ja eklektiline, ent just seetõttu suudab ta vastuolusid eirata ja sobitada peaaegu igat fakti oma maailmapilti. Venemaa ümberpööratud maailmas muutuvad faktide hindamise käigus ka faktid ise.

Näiteks, kõigepealt hinnatakse Ukraina iseseisvus Venemaale ohuks, seejärel peetakse vastavalt sellisele hinnangule Venemaa kallaletungi Ukrainale vastumeetmeks – justkui oleks Ukraina olnud see, kes esimesena ründas. Niimoodi omistatakse omaenda kallaletung ohvrile.

Täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel šokeeris ukrainlasi see, et Vene armee tulistas sihilikult elurajoone, kuid veel suuremat šokki põhjustas see, et nende lähisugulased mitte ainult ei keeldunud neid uskumast, vaid surusid peale oma tõlgenduse: «Seda kõike tehakse teie endi pärast! Oodake, varsti vabastavad meie omad teid natsidest!»

Stalinistid hoidsid oma maailmapildi terviklikkust kas fakte eitades või neile vastupidist tähendust omistades. Vastuseks Stalini repressioone kirjeldavatele publikatsioonidele vastasid nad kas: «Seda pole olnud!» või: «Liiga vähe oli, oleks pidanud rohkem maha laskma!»

Vene massiteadvuses toimivad need kaks põhimõtet korraga: ühelt poolt eitatakse sõja pealtnägijate tunnistusi, teiselt poolt hinnatakse sõda ennast positiivselt. Seetõttu on taoliste venelaste ümberpööratud maailmapilt sedavõrd vankumatu, et neid on pea võimatu ümber veenda. Seepärast peab enamik ukrainlasi nendega suhtlemist mõttetuks.

Vene ümberpööratud maailmas on Balti riigid lääne tsivilisatsiooni eelpost

Kui adekvaatne inimene reageerib sündmusele vahetult, siis Vene massiteadvuse kandja alles pärast seda, kui see on ümberpööratud maailmas kajastunud. See tähendab, et mõtlemisprotsess ei käivitu mitte siis, kui inimene saab teada uusi fakte, vaid siis, kui need faktid saavad ümberpööratud maailmapildis uue tõlgenduse. Selle viitaja järgi saab sellist inimest alati ära tunda, isegi kui ta kannab adekvaatse inimese maski.

Samal põhjusel ei ründa Venemaa ühtegi riiki enne, kui Vene propagandistid on paigutanud selle riigi ümberpööratud maailma keskmesse – kohale, mis on mõeldud vaenlasele. Praegu on sellel kohal Ukraina. Vene maailmapildis on Balti riigid lääne tsivilisatsiooni eelpost Venemaa ajaloolisel territooriumil. Seetõttu toetaks Vene ühiskond nende ründamist samamoodi nagu kallaletungi Ukrainale.

Praegu asuvad Balti riigid aga Vene propaganda äärealal, mistõttu ei ole lähiajal nende ründamist oodata, kuigi sõjalised ettevalmistused selleks jätkuvad. Enne kallaletungi peab Venemaa infoväljas hakkama pihta jutt Leedu, Läti või Eesti «natsidest». See propagandast tingitud viivitus võimaldab Venemaa järjekordset sõjalist agressiooni aegsasti ära tunda.

Et õigeaegselt hinnata uue sõja tegelikku ohtu, on mõttetu analüüsida Venemaa majanduslikku olukorda või poliitilisi huvisid, kuna Venemaa võimude tegevus ei allu niikuinii mõistlike inimeste loogikale – seeasemel tuleb jälgida protsesse vene massiteadvuses.

Tõlkinud Ago Raudsepp

Nikolai Karpitski. Mida mõtlevad Donetski oblasti elanikud Venemaast?

Allikas: Postimees.ee 04.10.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8336475/nikolai-karpitski-mida-motlevad-donetski-oblasti-elanikud-venemaast

Levinud on poliitiline müüt, justkui ihaldaksid Donbassi elanikud Venemaad. See müüt on ohtlik: Kremlile on see sissetungi õigustus, lääneriikidele aga põhjus rääkida «territoriaalsest vahetusest». Aga kas sellel müüdil on alust, küsib Slovjanski elanik Nikolai Karpitski.

Donetski oblasti elanikele on eeskätt omane kohalik ehk regionaalne identiteet, kuid üha kiiremini kujuneb ka ühine Ukraina identiteet. Vene identiteeti ei ole aga üldse: keegi ei ihale Venemaad pelgalt seetõttu, et peab end venelaseks. Venemaad pooldavaid meeleolusid on tõepoolest olnud ja osalt need püsivad, kuid neid annab seletada teiste põhjustega.

«See on minu maa, ükskõik milline võim siin ka poleks»

Rahvusliku identiteedi kujunemine on alati pikaajaline protsess. Enne sõda oligi Ida-Ukrainas valdav kohalik identiteet. Avdijivkast pärit sõber ütles mulle pärast seda, kui tema linna 2015. aastal pommitati: «See on minu maa, olgu võim milline tahes – Ukraina või Vene.» Paljud pidasid peamiseks kuuluda ühte oma linna või rajooniga. Ukraina jäi neile abstraktseks: nad reisisid riigis vähe ega vaadanud peaaegu üldse Ukraina kanaleid. Nendele oli tähtis endise NSV Liidu «avatud ruum» – seal elasid sugulased ja sõbrad. Just seda kohalikku identiteeti esitas Vene propaganda Vene identiteedina ja õigustas sellega 2014. aastal Ida-Ukrainasse tungimist.

Ühe müüdi järgi ahistati Ida-Ukraina elanikke, sest nad soovisid rääkida vene keelt. Tegelikult ei olnud keel enne sõda põhimõtteline küsimus: inimesed suhtlesid vene-ukraina segakeeles suržikis. Ukraina keelest said kõik aru ja kirjakeele normi raskused olid pigem haridusprobleemide tagajärg, mida praegu edukalt lahendatakse. Praegu oskab Donbassi noorem põlvkond ukraina keelt märksa paremini, kui oskas vanem põlvkond.

Nõukogude nostalgia ja Venemaa mõju

Kohalikud poliitilised jõud kasutasid «suure ruumi» nostalgiat ära ning toetusid regionaalsele identiteedile. On iseloomulik, et Viktor Janukovõtši partei kandis just Regioonide Partei nime. Vastasseisus Kiieviga kujundasid nad diskursuse, mis väliselt meenutas Venemaa-meelset ja Ukraina-vastast hoiakut. Siiski ei tähendanud see, et elanikud toetasid selliseid poliitikuid, Venemaa poole püüdlemist. Nad otsisid lihtsalt jõudu, mis oleks nende kohalikule identiteedile kõige lähedasem. Inimesed võtsid vaikimisi omaks kohaliku poliitilise diskursuse, kuid mitte Venemaa-meelsete parteide poliitilisi ideid.

Tavalisel eakal Donbassi elanikul, kes on kasvanud Nõukogude Liidus, on raske piire omaks võtta. Harjumuspäraselt ei vaata ta Ukraina, vaid Venemaa telekanaleid. Seejuures ei kujune tal ikkagi Vene identiteeti. Ta tunneb end ennekõike kohalikuna ja hindab sellest vaatepunktist, mida Ukraina ja Venemaa talle pakuvad. Suurt rolli mängib propaganda tõhusus. Ukraina propaganda on kaootiline, sel puuduvad ühtne keskus ja monopol ning enamasti ei jõua see niisuguse Donbassi elanikuni, temast saab tsentraliseeritud ja süstemaatilisele Vene propagandale kerge saak.

Seepärast levivadki vähese haridusega inimeste seas kõige jaburamad müüdid. Ühed on veendunud, et nende linnu ei pommita mitte Vene, vaid Ukraina sõjavägi. Teised, kes on eluaseme kaotanud, unistavad, et Venemaa tulles saavad Donetskis töö ja uue korteri. Ent need inimesed ei moodusta eraldi sotsiaalset rühma. Enamik Donbassi elanikke ei toetanud niinimetatud Venemaa-meelseid parteisid mitte Venemaa-ihaluse pärast, vaid lootes nende oskusele «kokku leppida» nii Kiievi kui ka Moskvaga. Inimesed tahtsid vaid oma elu lihtsustada, näiteks sõita mõlemal pool rindejoont sugulaste juurde, kuid enamik neist, kes hääletasid viimastel valimistel Venemaa-meelse opositsiooniplatvormi Elu Nimel poolt, ei taha sugugi Venemaale ning lükkab kategooriliselt tagasi idee «vahetada territoorium rahu vastu».

Niinimetatud referendumeid, mida Venemaa-meelsed jõud korraldasid 2014. aastal Donetski ja Luhanski oblastis, ei saa rahva tahte väljenduseks pidada mitte ainult seetõttu, et need olid juriidiliselt tühised, vaid ka seetõttu, et need toimusid igasuguse ühiskondliku aruteluta. Suurt osalust seletab muu: inimesed ei kujutanud veel ette tulevase sõja ja repressioonide ulatust, kuid tundsid hirmu tuleviku ees. Niisuguses referendumi imitatsioonis osalemine lõi olukorra mõjutamise illusiooni ja kujunes psühholoogiliseks kaitseks abituse vastu. Paljud veensid end, et ei hääleta Ukrainast lahkulöömise, vaid üksnes piirkonna rahalise iseseisvuse poolt, et mitte kõike Kiievisse ära anda. Nii mõned elanikud vähemalt mulle referendumil osalemist selgitasid.

Ukraina identiteedi kujunemine sõja tingimustes

Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse kiirendas Donbassi elanike Ukraina identiteedi kujunemist suuresti tänu sellele, et nad suhtlesid kogu riigi vabatahtlikega. 2016. aastal elasin kuu aega ühes Avdijivka äärelinna baptistikirikus ukrainlaste mahajäetud Donetski lennujaama lähedal. Meie juurde tulid Volõõnia kristlastest vabatahtlikud, kes viisid toitu rindelähedastesse küladesse. Üks neist küsis minult kohaliku noorsoo kohta: «Kuidas neid aidata? Nad kuulevad ainult Venemaa-meelset propagandat ega tea, kuidas Ukraina elab.» Ma vastasin: «Ärge hakake neid veenma, kutsuge nad lihtsalt enda juurde Lutskisse.» Nii said Avdijivka noored oma silmaga näha, et Ukraina on normaalne Euroopa riik. Kümne aasta jooksul on paljude Donbassi elanike vaated niisuguse suhtlemise mõjul tugevasti muutunud. Kui varem suhtusid paljud Ukrainasse kriitiliselt, siis nüüd jäävad nad küll kriitiliseks võimu, ent mitte Ukraina vastu, sest peavad ka endid Ukraina osaks. Muutunud on ka Venemaasse suhtumine.

Pommitamist kogetakse Kiievis ja Donbassis põhimõtteliselt erinevalt. Pealinnas on inimestel mõni minut aega, et sotsiaalmeedias hoiatust nähes otsustada, kas peituda vannituppa, laskuda varjendisse või jätta signaal tähelepanuta. Donbassis ei ole reageerimiseks aega. Siin harjub inimene elama pidevas ohus. Tulistamise ajal jätkavad paljud oma toimetusi või jälgivad toimuvat üllatava rahuga. Järk-järgult jõuab kohale arusaam: terve riik töötab selle nimel, et sind tappa, ning jääb üle vaid loota, et järgmine tulelöök ei taba sind. Mõni ei suuda selle taipamisega leppida ja usub endiselt, justkui tulistaksid «omad», kuid enamik mõistab: surm tuleb just Venemaalt.

Agressori poliitika fundamentaalne vastuolulisus ja suutmatus Ukrainat mõista

Ida-Ukrainas on olukord põhimõtteliselt teistsugune kui Balti riikides, kus vene kogukonnad elavad eraldi ning põrkavad kokku keelebarjääri ja võõraste kultuuriliste stereotüüpidega. Ukrainas ei ole rahvusprobleemi: ühiskond ei ole etniliselt lõhestunud ning kümne aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, ei ole minult kordagi rahvuse kohta küsitud. Vene propagandast hoolimata ei pea Donbassi venekeelsed elanikud keelt probleemiks: kõik saavad ukraina keelest aru ja suhtlevad rahulikult suržikis ning enamik on sellega täiesti rahul.

Putin saab tõepoolest spekuleerida Balti riikide keeleliste ja rahvuslike vastuoludega. Ukraina puhul tuli tal paraku välja mõelda müüt, nagu kitsendataks seal vene keele kõnelejate õigusi. Ja toetuse, ehkki minimaalse, ta leidiski. Selle põhjused ei peitu siiski keeles ega rahvuses, vaid ideoloogias: osa elanikke, niinimetatud vatnikud, tajub «Vene maailma» Nõukogude kommunistliku süsteemi aseainena.

Peamine vastuolu seisneb selles, et Nõukogude ideoloogia oli internatsionalistlik, kuid praegune Vene võim kasutab selle tööriistu ilmselgelt šovinistliku, oma olemuselt natsistliku poliitika elluviimiseks. See Venemaa poliitika põhiline vastuolu määrab ta tulevikus kaotajaks, hoolimata sellest, et praegu on ta kurnamissõja pidamiseks paremini mobiliseeritud kui Ukraina ja muud Euroopa riigid.

Vene keelest tõlkinud Anneli Sihvart.

Andrei Kuzitškin. Kremlis istuv juht vihkab ukrainlasi lausa patoloogiliselt

Allikas: Postimees.ee 04.09.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8317347/andrei-kuzitskin-kremlis-istuv-juht-vihkab-ukrainlasi-lausa-patoloogiliselt

Minu kodulinnas Tomskis likvideeriti 21. augustil 2025 Ukraina kultuurikeskus Džerelo (Allikas), mille lõid ukraina aktivistid 1990. aastal. See on vaid üks näide ukraina rikkaliku pärandi täielikust hävitamisest Putini Venemaal.

Pärast NSVLi lagunemist rõhutas Venemaa esimene president Boriss Jeltsin rahvuspoliitika ülimat olulisust, sest kultuurilised sidemed postsovetlikus ruumis võimaldasid säilitada endiste NSV Liidu vabariikide ühtsuse illusiooni. Nii allkirjastati 1998. aastal Venemaa ja Ukraina kokkulepe vastastikku kultuurikeskuste loomise kohta. Samal aastal avati Moskva kesklinnas Vanal Arbatil ukraina rahvuslik kultuurikeskus, millest sai katusorganisatsioon paljude Venemaa piirkondade ukraina diasporaa keskuste jaoks.

Kuid pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ja sõjategevuse algust Donbassis 2014. aastal sai just see keskus Venemaa ultrate pidevate provokatsioonide sihtmärgiks: nad põletasid keskuse hoone ees Ukraina lippe, määrisid seinu värviga ja nurjasid kultuuriüritusi. Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ukraina rahvuslik kultuurikeskus Moskvas suleti. Kultuurikeskuste kokkuleppe Ukrainaga tühistas Vladimir Putin 2024. aastal. See, et Kremlis istuv juht vihkab Ukrainat ja ukrainlasi lausa patoloogiliselt, on meditsiiniline fakt. Aga miks sai just Ukrainast Putini maniakaalse jälitamise objekt? Selle mõistmiseks vaadelgem ajaloo lehekülgi.

Kuidas ukrainlased «kiiluna» Venemaale tungisid

19.–20. sajandil, pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal ja Transsiberi raudteemagistraali ehitamist, algas ukrainlaste massiline ümberasumine mitmetesse Venemaa piirkondadesse. Heas kliimas ja vabadel viljakatel maadel rajasid Ukrainast pärit inimesed väga kiiresti jõukaid asulaid, rakendades oma rahvuslikke andeid põlluharijate ja karjakasvatajatena. Nii tekkis Venemaa lõunaosas Kubanis Malinovõi Klin (tlk Vaarikakiil), Alam-Volgamaa metsasteppides Žoltõi Klin (Kollane Kiil), Lõuna-Siberis ja Põhja-Kasahstanis Serõi Klin (Hall Kiil), Kaug-Ida lõunaosas aga Zeljonõi Klin ehk Zeljonaja Ukraina (Roheline Kiil ehk Roheline Ukraina). Kliniks nimetasid ukrainlased maatükki, mida eesti keeles kutsuti jaosmaaks. Hiljem sai sellest üldnimetus kõigi maa-alade jaoks, kus ukrainlased väljaspool Ukrainat elasid. Eelmainitud aladel oli ukrainlaste osakaal kohaliku elanikkonna hulgas kuni 70 protsenti. Paljud rändurid märkisid 20. sajandi alguses, et Kaug-Ida külades «ei kuule vene kõnet üldse, ainult väikevenelaste murrakut, ja laadad toimuvad seal täpselt nagu kusagil Poltava lähedal Mõrhorodis».

1917. aastal, pärast Nikolai II troonist loobumist ja Ajutise Valitsuse moodustamist Peterburis, hakkas Venemaa ukrainlaste rahvuslik eneseteadvus kiiresti kasvama. Kubanis toimus raada ehk kohalike ukrainlaste ja kasakate kokku kutsutud nõuandva organi istung. Raada kuulutas välja Kubani vabariigi loomise. Kaug-Idas toimus esimene üleukrainaline Kaug-Ida kongress, mille delegaadid nõudsid Ajutiselt Valitsuselt Ukrainale ja Rohelisele Ukrainale Venemaa koosseisus riikliku rahvusliku autonoomia andmist. Sunniviisilise venestamise tagajärgede vastu võitlemiseks hakati Rohelises Ukrainas avama ukraina koole, välja andma ukrainakeelseid ajalehti, moodustama riigivõimuorganeid ja looma rahvuslikke relvajõude. Venemaal puhkenud kodusõda ja Punaarmee pealetung tegid lõpu kõigile neile plaanidele: ukrainlaste omavalitsus Kubanis ja Kaug-Idas hävitati aastatel 1920–1922, selles osalenud lasti maha.

Putini kurss Suur-Venemaa poole

Pole üllatav, et endise impeeriumi rahvaste katsetest iseseisvust saavutada kujunes trauma kõigile järgnevatele NSV Liidu valitsejatele ja see pärandus ka Putinile. Juba 2016. aastal tegi Vladimir Putin oma avalikes kõnedes etteheiteid Leninile, kes kaitses tema arvates asjatult ja Stalinit trotsides rahvaste õigust enesemääramisele kuni eraldumiseni välja. Stalin toetas vabariikide autonoomiat ja oli rahvaste riikliku iseseisvuse vastu. Kuid võitis Lenini mudel. Putini arvates pandi NSV Liidu alla seeläbi «ajalooline miin», mis Nõukogude Liidu 1991. aastal purustas. See aga on Putini arvates «20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia», kuna «lagunes ajalooline Venemaa, mida loodi tuhat aastat». Pannes võrdusmärgi NSV Liidu ja ajaloolise Venemaa vahele, teatas Putin tegelikult oma plaanidest kaotatud pärand taastada.

Paljud eksperdid on seisukohal, et jutt käib Putini katsetest taastada Vene impeerium uues vormis. Mina arvan aga, et Putin ei taha teist korda ajaloolisele rehale astuda: tal pole vaja mitmerahvuselist föderatsiooni, kus rahvaste õigus enesemääramisele säilib küll vaid formaalselt, ent siiski. Putinile on tarvis ühtset ja jagamatut Suur-Venemaad, kus vaieldamatult domineerivaks saab just vene etnos. Kaks aastakümmet on Putini režiim järginud just seda teed, kärpides rahvusvabariikide õigusi, likvideerides rahvuslikke koole, piirates rahvuskeelte õpetamist, muutes kunagi majanduslikult iseseisvad piirkonnad toetust saavaks ja täielikult Moskvast sõltuvaks. Ukrainlastest aga, kui kõige arvukamast diasporaast, kellel on väljaspool Venemaad oma riik, sai Putini jaoks mitte lihtsalt väljakutse, vaid ähvardav oht, mis segas plaane taaselustada Suur-Venemaa – ajalooline Venemaa, kuhu kuulusid Moskva-Venemaa, Valge-Venemaa (Valgevene) ja Ääremaa-Venemaa (Ukraina). Oli oht, et Venemaa ukrainlased oleksid võinud saada Euroopa poliitiliste ideede kandjaks ja seeläbi uueks miiniks.

Ukraina kui Anti-Venemaa

Vladimir Putini artikkel «Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest» avaldati Kremli veebilehel 2021. aasta juulis. Sisuliselt oli see manifest, mis nägi ette Ukraina vägivaldset integreerimist Venemaa riiklikku ruumi sõjalisel teel. Artikli lõpuosas mainis Vladimir Putin kaheksa korda projekti «Anti-Venemaa». Kremli liider väitis, et lääneriigid häälestavad aktiivselt Ukrainat Venemaa vastu, ajades vennasrahvad omavahel tülli. Arvukad Euroopa eksperdid kiirustasid ühiselt Putini väidet ümber lükkama. Aga ma arvan, et Putinil oli õigus selles, et 2021. aastaks oli Ukrainast tõepoolest saanud Anti-Venemaa. Kui Baltimaid mitte arvestada, siis arenes kõigist postsovetlikest riikidest just Ukraina 30 aasta jooksul pärast NSVL lagunemist teel demokraatia poole kõige kaugemale.

Lühike demokratiseerimise periood Venemaal lõppes Putini presidendiks valimisel tšekistide ja oligarhide revanšiga. Ukraina aga, olles läbi elanud kaks Maidani, asus kindlalt eurointegratsiooni teele. Poliitiline konkurents, võimu sõltuvus rahvast ja sõltumatu kohtuvõim, kodanikuühiskonna kontroll jõustruktuuride ja armee üle, tsensuuri puudumine, sõna- ja loomevabadus, austus inimõiguste vastu ja isiksuse ülimuslikkus riigi ees – kõik need lakkasid olemast lihtsalt loosungid ja muutusid strateegiaks Ukraina riigis, mis rahva nimel kuulutas kavatsust saada Euroopa osaks. Putini Venemaa jaoks aga, mis läks mõõdukast autokraatiast üle sõjaväelisele diktatuurile, said kõik need Ukraina plaanid väljakutseks, ohuks ja kõrvakiiluks. Putini jaoks seisnes oht ka selles, et Ukrainast sai moodne riik ning Venemaa loomingulise ja poliitilise eliidi keskus nihkus Moskvast Kiievisse.

Venemaa meelelahutustööstus ja ettevõtjad üldse avasid Kiievis ja Lvivis ööklubisid, restorane, ehitasid Karpaatidesse suusakuurorte ja investeerisid Ukraina idufirmadesse. Kuni Krimmi annekteerimiseni 2014. aastal filmiti Ukrainas üle 70 protsendi Venemaa telesarjadest koostöös Ukraina režissööride ja näitlejatega. Muu hulgas filmiti seal aastatel 2008–2012 kuus hooaega Venemaal ülipopulaarsest telesarjast «Svatõ» («Langud»), mille peaprodutsent oli Volodõmõr Zelenskõi. Ukrainast sai riik, mille järgi joondusid teisedki, mitte ainult liberaalne ja loominguline Venemaa. Isegi Venemaa ametnikud, nähes, et Ukrainas ei võitnud ükski presidendikandidaat valimiste esimeses voorus ega saanud 90 protsenti, küsisid jahmunult üksteiselt: «Ah soo? Kas nii tohtiski?!» Just seda Putin ei suutnudki Ukrainale andestada. Ta tahtis, et Ukrainast saaks teine «Valgevene» – marionettriik sõgeda diktaatoriga, kelle Kreml ise troonile paneks.

Kui Ukraina presidendiks sai 2010. aastal viienda katse järel Venemaa-meelne Donetski maffia juht Viktor Janukovõtš, otsustas Kreml, et mäng on võidetud, kõik kulgeb plaani järgi ja Ukraina saatus Suur-Venemaa osana on otsustatud. Ent 2014. aastal põgenes Janukovõtš ülestõusnud rahva eest ja vihane Putin kuulutas Ukrainale sõja, annekteerides Krimmi ja kasutades Ukraina idaosas separatiste oma proksivägedena. Ent järk-järgult sai teravast vastasseisust Donbassis aastatel 2014–2018 hoopis vinduv konflikt. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi täitis 2020. aastaks sisuliselt oma valimislubaduse ja peatas sõja riigi idaosas (ÜRO andmetel hukkus 2020. aastal Donbassis sõjategevuse tagajärjel 26 ning 2021. aastal 25 tsiviilisikut). Mõistes, et Suur-Venemaa plaan on ohus, otsustas Putin «Ukraina küsimuse» lõplikult lahendada, võttes ette ulatusliku agressiooni Ukraina vastu. Venemaa Ukraina-vastane poliitika jõudis uuele tasemele.

Ukraina pärandi tühistamine

Ukrainlaste etnilise identiteedi hajutamisel on Venemaal pikk ajalugu. Juba Tsaari-Venemaal sundis poliitiline konjunktuur neid ukrainlasi, kes soovisid teha karjääri riigiteenistuses, end rahvuselt venelaseks tunnistama. Putini Venemaal pole midagi muutunud. Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kelle ema kandis perekonnanime Bublei, eelistab mitte meenutada, et ta sündis ja veetis lapsepõlve Ukrainas. Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhi esimene asetäitja Sergei Kirijenko kannab oma ema ukrainapärast perekonnanime, ta ema õppis Odessas. Putini-meelne ukrainapärase perekonnanimega oligarh Gennadi Timtšenko veetis lapsepõlve Ukrainas ja lõpetas kooli Odessa oblastis. Ent kõik nad peavad end venelaseks, varjates oma ukraina juuri. Ja siin on hämmastavad arvud: ukrainlaste arv Vene Föderatsioonis vähenes 1989. aastast 2021. aastani 5,5 korda – 4,4 miljonilt 0,8 miljonini. On täiesti ilmne, et ukrainlaste seas polnud mingit hukatuslikku katku – venemaalased lihtsalt loobusid massiliselt ukraina rahvusest, mis oli muutunud poliitiliselt ebakindlaks, ja võtsid omaks vene rahvuse.

Ukraina kultuuri hiiliv tühistamine Venemaal kestab juba üsna kaua, kuid eriti on see seotud just Putini valitsemisajaga. Juba 2010. aastal sulges kohus ainsa riikliku Ukraina kirjanduse raamatukogu Moskvas ja 2018. aastal likvideeris selle lõplikult süüdistusega äärmuslike raamatute levitamises. Viimase 20 aasta jooksul on Venemaa lõunaosas ja Põhja-Kaukaasias (endises Malinovõi Klinis) suletud ligi kakskümmend ukraina rahvuslik-kultuurilist ühingut. Krasnodari krais tegutses kuni hiljutise ajani viis ukraina rahvuskeskust. Nende likvideerimist alustati 2008. aastal. Viimane neist, Sodružestvo Kuban-Ukraina, suleti 2023. aastal. 2021. aastal likvideeris kohus Primorski krais (endises Zeljonõi Klinis) Kaug-Ida Ukraina vaimse kultuuri ja hariduse keskuse Prosvetitelstvo. 2020. aastal likvideeriti Omskis Ukraina kultuurikeskus Sirõi Klin. Suleti ukraina rahvuslik-kultuurilised ühingud Astrahanis (endine Žoltõi Klin), Rostovis Doni ääres ja Taganrogis. Mõned keskused suletakse isegi hoolimata Ukraina sõja aktiivsest toetamisest. Nii suleti 2021. aastal Kalmõkkia Ukraina Rahva Liit, kuigi selle juht Vladimir Omeltšak kiitis heaks Krimmi annekteerimise.

On ka erandeid. Näiteks tekkis 2022. aastal Põhja-Osseetiasse uus ukraina keskus Slavutitš. Organisatsiooni esimees Viktor Hamaza räägib sotsiaalmeedias sageli, kuidas Kaukaasia ukrainlased saadavad humanitaarabi Venemaa sõjaväelastele, kes osalevad sissetungis Ukrainasse. 1. septembrist 2025 on Venemaal ukraina keel kooliprogrammist välja jäetud. See tähendab selle keele kohustusliku õpetamise kaotamist alg-, põhi- ja keskkoolis, sealhulgas okupeeritud Ukraina territooriumidel. Juba aastatel 2017–2019 keelati ukraina keele kasutamine riigikeelena Ukraina Donetski ja Luhanski oblastite okupeeritud aladel. Annekteeritud Krimmi konstitutsioonis on alles ukraina keele kui riigikeele staatus. Kuid sel aastal suletakse Krimmis ning Donetski, Luhanski, Zaporižžja ja Hersoni oblastite Venemaa kontrolli all olevatel aladel kõik ukraina koolid. Ukraina keele õppimine toimub Vene okupatsiooni tingimustes salaja, konspiratiivkorterites.

Putini kinnisidee on Ukraina ja ukraina kultuuriloolise pärandi hävitamine. See on Kremlis istuva juhi isiklik maania, mis on muutunud Venemaa riiklikuks poliitikaks. Ja ainult Putini režiimi kokkuvarisemine võib selle hulluse peatada.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart.

Andrei Kuzitškin. Putini võim näitas taas oma jumalakartmatut olemust

Allikas: Postimees.ee 15.04.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8230425/andrei-kuzitskin-putini-voim-naitas-taas-oma-jumalakartmatut-olemust

Raketirünnak Sumõ vastu Issanda Jeruusalemma sisenemise pühal, helgel palmipuudepühal üksnes kinnitas Putini võimu jumalakartmatut olemust, kirjutab kolumnist ja Venemaa-ekspert Andrei Kuzitškin.

Kremli poliitika jumalateotus ja pühaduseteotus on dogma. Kümnete inimeste – naiste, laste, eakate ja sõjaväelaste – tapmine kristliku suure paastu päevadel ja kannatusnädala eelõhtul mõjub nagu ohver. Ja Moolokile anniks toodud ohvrite verd piserdatakse altarile, millest on saanud Venemaal uuspaganluse ja nekroimperialismi taassünni alus. See on Putini režiimi tegelik hind ja tõeline nägu. Ja just selle režiimi teenistuses on Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kirik. Kuid ka teised konfessioonid – budistidest juutideni – on Putini Venemaal muudetud riiklikeks ja sotsiaalseteks institutsioonideks, mis teenivad valitsevat tšekistlik-oligarhilist korda.

Rahulike elanike traagilisest hukust Krõvõi Rihis ja Sumõs on saanud järjekordne piir, mis jagab maailma hukkamõistjateks ja õigustajateks. Mõnikord ei saabu Jumala kohus mitte pärast maailmalõppu, vaid eelneb sellele. Ja paremale käele tõusid täna need, kes leinavad ohvreid, kurvastavad hukkunute pärast ja vihkavad Kremli tapjaid.

Vasemale käele need, kes tähistavad Venemaa järjekordset «võitu», räägivad silmakirjatsedes «juhuslikust tabamusest» ja süüdistavad juhtunus kõiki peale Putini. Ma arvan, et me jääme Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku pealt patriarh Kirillilt asjatult ootama hukkamõistvaid sõnu, meeleparandust ja üleskutseid Vene armeele relvad maha panna, sest jutt on relvadest, mida patriarh ise ja tema vaimulikud õnnistavad. Nagu nad õnnistavad Vene sõdalasi valama verd ja tapma kristlasi, kelle süü on ainult see, et nad tahavad vabadust ega soovi elada Moskva võimu all.

Kuidas saab Ukraina kodanike mõrvamist hukka mõista patriarh, kes oma õnnitlussõnumis 27. märtsil, Venemaa rahvuskaardi päeval, kirjutas: «Lahendades edukalt mitmesuguseid olulisi ülesandeid sõjalise erioperatsiooni läbiviimise tsoonis, annavad rahvuskaartlased suure panuse Venemaa suveräänsuse tugevdamisse.» Patriarh Kirill külvab heldelt mitmesuguste kiriklike autasudega üle kõiki Venemaa sõjaväeülemaid ja paadunud propagandiste, sealhulgas Margarita Simonjani, kes sai oma sünnipäeva puhul 6. aprillil Püha Apostlisarnase Vürstinna Olga ordeni. Simonjan, kellest on saanud poliitilise kuritegevuse sümbol ning Ukraina ja Ukraina rahva vastu viha külvaja, pälvis patriarhilt autasu «panuse eest vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kindlustamisse kaasaegsete elus». See on otsekui sõjaohvrite mõnitamine! Väga raske on oodata meeleparandust inimeselt, kes loob ja sunnib oma koguduseliikmetele peale väära maailmapilti.

Vaat mida ütles patriarh Kirill 3. märtsil suure paastu alguse puhul peetud jutluses: «Vaadake, mis toimub vennalikus Ukrainas! Meie vennad ja õed kannatavad seal tõeliselt ja neid kiusatakse taga ainult sellepärast, et nad kuuluvad kanoonilisse õigeusu kirikusse. Ja see toimub Euroopas, riigis, mis vannub truudust Euroopa väärtustele! Seetõttu ei tohi palve meie kannatavate vendade eest Ukrainas olla formaalne. Me peame tõesti paluma Issandat, et ta tooks rahu Ukraina maale ja samal ajal tugevdaks usus, vagaduses, ustavuses Kirikule meie vendi ja õdesid, kes on täna allutatud kahtlemata väga ohtlikule survele nõudmistega lahkuda kanoonilisest õigeusust ja astuda osadusse nendega, kellel ei ole Jumala armu, vaid kes korraldavad ainult mingisugust usulis-poliitilist mängu.» Patriarhi mõtet järgides tuleb tunnistada, et Ukrainas ei toimu verevalamist, vaid ainult «usulis-poliitiline mäng». Ja seda ütleb Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku pea Venemaa poolt valla päästetud vennatapusõja neljandal aastal. Tema jaoks on see kõigest mäng.

Niisama tuliselt astusid Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku sinod ja patriarh ise välja Eesti õigeusklike kristlaste kaitseks tagakiusamise eest. Patriarhi 11. aprilli pöördumises kõigile õigeusu kirikutele, riigijuhtidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele on öeldud: «Sügava murega teatan teile, et 9. aprillil 2025 võttis Eesti parlament vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mille eesmärk on sisuliselt keelustada Eesti Õigeusu Kristlik Kirik, omavalitsuslik kirik Moskva Patriarhaadi koosseisus. Seadus, mis võtab temalt legitiimsuse, rikub Eesti põhiseaduses ja vastavates rahvusvahelistes õigusaktides tagatud südametunnistuse ja usuvabaduse aluspõhimõtet.»

Sellest pöördumisest tulenevad järgmised järeldused: 1. Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku jaoks on võimu kaotamine koguduste üle välismaal olulisem kui inimeste hukkumine Ukrainas – see teema sinodile ega patriarhile sügavat muret ei tekita. 2. Kiriku juristid ei suuda või ei taha mõista, et tegemist on just nimelt Eesti võimude katsetega tagada Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule tõeline sõltumatus Vene riigist, mis on muutnud oma territooriumil asuvad kirikud Kremlile alluvateks organisatsioonideks ja teinud Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku kaitseministeeriumi poliitosakonnaks. 3. Seaduses ei ole sõnagi õigeusu keelustamisest Eestis, vastupidi, Eesti võimud kinnitavad väsimatult, et kirikud säilitavad oma staatuse ja õigeusu preestreid ei sunnita NATO auks palveid lugema. 4. Patriarh Kirill ei saa ilmselgelt aru, et tema kui kristliku maailma ühe juhi autoriteet on devalveerunud ja tema maailmaüldsusele suunatud sõnad on kaotanud igasuguse väärtuse.

Väikese viivituse järel andis Eesti Kristlik Õigeusu Kirik välja pressiteate, milles avaldas «sügavat kaastunnet Ukraina rahvale seoses palmipuudepühal toimunud traagiliste sündmustega». Tekstis mainitakse, et Sumõs hukkusid inimesed Vene vägede raketirünnaku tagajärjel. Selle fakti konstateerimisele ei järgnenud aga sõnu, Venemaa ja selle juhtkonna hukkamõistuks Ukraina ja selle rahva vastu valla päästetud sõja eest. Sõnu tekstist «Autonoomse EKÕK juhtkond mõistab sõja otsustavalt hukka» võib võrdsel määral kasutada nii Venemaa kui ka Ukraina suhtes, kui on täpsustamata, kes nimelt seda sõda alustas.

Ei kõlanud ka üleskutseid president Putinile nõudmisega verevalamine lõpetada. Samuti ei olnud pöördumist kiriku tegelikule juhile, patriarh Kirillile, palvega palvetada rahu, mitte Venemaa relvade võidu eest. Ja poleks olnud üleliigne paluda patriarhi ka mõjutada ja veenda president Putinit, keda Vene Õigeusu Kiriku juht on korduvalt nimetanud tõeliseks õigeusklikuks kristlaseks, et ta lõpetaks tapatalgud Ukrainas. Selle jaoks EKÕK pöördumise tekstis ruumi ei leidunud. See-eest oli palju sõnu Moskva patriarhile alluvate Eesti õigeusklike ebaõiglasest tagakiusamisest.

On arusaadav, et Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ees seisab täna raske valik: eitades sidet Venemaa poliitikaga, püüab kirik säilitada kanoonilisi suhteid Moskva patriarhaadiga. Kuid kuna Moskva patriarhaat on tänaseks üks Venemaa instrumente välismaal asuvate õigeusukirikute mõjutamiseks, on EKÕK Kremli usupoliitiliste mängude epitsentris ja Moskva kasutab seda kirikut Eesti sisepoliitilise olukorra destabiliseerimiseks. Jah, loomulikult on võidutseva konformismi ajastul vähe neid, kes sooviksid tõelise usu nimel tuleriidale minna ja kannatada. Aga kui nüüd ei tehta valikut Hea või Kurja teenimise vahel, võib meie elu väga kiiresti muutuda üleüldiseks veriseks palmipuudepühaks.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart

Andrei Kuzitškin. Pühakodade varjus on Venemaal teisigi kurjuse teenreid

Allikas: Postimees.ee 19.12.2024

URL: https://arvamus.postimees.ee/8157475/andrei-kuzitskin-puhakodade-varjus-on-venemaal-teisigi-kurjuse-teenreid

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 seisid Venemaa usuorganisatsioonid valiku ees: kas toetada sõda või rahu, surma või elu, mõrva või päästet, kurja või head? Ja paljud otsustasid teenida kurja. Täpsemalt – teenida vaimulikult Putini režiimi. Kuidas see juhtus? kirjutab Venemaa-ekspert Andrei Kuzitškin.

Vene õigeusu kirik osutus olema Ukraina sõja toetamise liikumise esirinnas. Ülemhingekarjased eesotsas patriarh Kirilliga ja tavalised usklikud koondusid ukrainlaste «denatsifitseerimise» idee ümber, mis muudeti üleskutseteks võidelda Antikristuse vastu. Väga kiiresti muutus õigeusu kirik Venemaa kaitseministeeriumi ideoloogiliseks osakonnaks ja patriarh sai «sõjalise erioperatsiooni» elluviimisel Kremli propaganda peakoordinaatori Aleksei Gromovi käsilase staatuse.

Oma jutlustes paljastab patriarh lääneriikide salasepitsusi, mille eesmärk on hävitada vene tsivilisatsioon. Selle tulemusena hakkas patriarh kristlike käskude kohaselt rahu otsimise asemel õnnistama Vene relvi ja palvetama Venemaa võidu eest vastavalt Putini käskudele. Püha apostel Pauluse sõnad kirjast koloslastele on unustatud: «... siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.» Evangeelse internatsionalisti asemel muutus patriarh Kirill vene natsionalismi idee järjekindlaks toetajaks ja jutlustajaks.

Muide, raevukas võitlus läänega viis Venemaal kogu Vene ajaloo revideerimiseni Kuldhordi ajal. Niisiis jagas Vene õigeusu kiriku eestseisja patriarh Kirill oma jutluses selle aasta 6. detsembril Aleksander Nevski kloostris Moskva lähistel vürst Aleksander Nevski mälestuspäeval järgmisi mõtteid: «Aleksander Nevski sõitis Kuldhordi, ...viis sinna kingitusi. ... Sest hord ei kippunud kallale peamisele — meie rahva hingele, tema maailmavaatele... Aga kui läänest tulid võõrad rügemendid, mõistis püha Aleksander... ilmselgelt, milline tohutu oht Venemaad ähvardab. Nemad vajasid ju ennekõike meie hingi, või kaasaegses keeles väljendatuna, püüdsid Venemaad ümber vormida, allutada teda läänele... Venemaast pidi saama lääne vasall kõigi kohutavate tagajärgedega: riikluse maatasa tegemine, ressursside hävitamine, vene rahvusliku eneseteadvuse ja muidugi õigeusu täielik hävitamine.»

Ja patriarh lõpetas oma jutluse sõnadega: «Andku Issand tarkust ja tugevust meie presidendile, ülemjuhataja Vladimir Vladimirovitš Putinile, kogu meie sõjaväele, kõigile meie valitsejatele nii keskuses kui ka kohapeal.» Palve võimulolijate eest tähendab vaid üht: rahu lossidele ja sõda hurtsikutele, mille asukaid halastamatult tapatalguteks õnnistatakse.

Venemaa ja Kuldhordi suhete ajaloo ülevaatamist jätkas vene natsionalismi kuulsaim ideoloog Aleksandr Dugin, kes avaldas 11. detsembril Venemaa moslemite vaimse administratsiooni veebilehel artikli pealkirjaga «Meie ülesanne on asuda Tšingis-khaani teele!». Toon mõned tsitaadid sellest vaimse pornograafiani ulatuvast avameelsest tekstist: «Meie, venelased, elame Tšingis-khaani kaitse all. Ta tõi meile mitte ainult ikke idast, vaid ka vabaduse lääne ikkest... Ta juhtis vene naised metsikute mongolite laagrisse, kuid andis meile oma vere kaudu stepi raevu ja tohutu avaruse energia... Venelased enne Tšingis-khaani olid Bütsantsi ja Euroopa perifeeria. Venelased pärast Tšingis-khaani on ülemaailmse impeeriumi kants, uus Bütsants, viimane Rooma, maailma saatuse eest peetava geopoliitilise võitluse absoluutne keskus. Me võlgneme kõik Tšingis-khaanile... Ja Moskva tsaaririik ise ja Romanovite impeerium ja isegi Nõukogude Liit näitavad meile erinevaid versioone Mongoli Venest... Meie ülesanne on asuda Tšingis-khaani teele. Pöörduda tagasi meie ajaloo juurde, taasavastada meie ühise rahvusliku euraasialiku olemasolu tähendus ja eesmärk».

Muidugi tekib küsimus: kuhu Aleksandr Dugin tagasi pöörduda soovitab, kui Kuldhord on juba ammu olematusse vajunud? Tõenäoliselt on jutt moslemimaailmast Venemaal ja kaugemalgi. Lisaks õigeusklikele toetavad Putinit sõjas Ukrainaga üsna aktiivselt just moslemid. Seega teeb Venemaa moslemite vaimse administratsiooni esimees šeik Ravil Gainutdinov tohutut tööd Vene sõjaväelaste toetamisel «sõjalise erioperatsiooni» tsoonis. «Nad korraldavad võitlejatele pühi. Viivad liha, riisi, porgandeid ja sibulat, suured katlad, valmistavad pilafi Īd al-Fiṭri, Īd al-Aḑḩā pühadeks. Lahingutegevuse tsoonis – Luhanski rahvavabariigi territooriumil ühes diviisis on neli mošee-telki moslemi kirjanduse ja palvevaipadega. Moslemivõitlejatel on alati võimalus namaasiks» (informatsioon Venemaa moslemite vaimse administratsiooni kodulehelt).

Kuid ei õigeusu koguduse liikmed ega ka munkade kogu jää Ukrainas sõdivate võitlejate abistamisel oma moslemitest kaaslastele alla. Mõned teated õigeusu kloostrite ja kirikute veebilehekülgedelt: «Alates 2023. aasta algusest on Marta ja Maarja Halastuse kloostris tegutsenud töötoad, kus punutakse varjevõrke, et aidata lahingutsooni võitlejaid. Nõudlus võrkude järele on väga suur. Klooster kutsub kõiki soovijaid meie sõdalasi aitama. Maskeerimisvõrgud päästavad sõdalaste elu, keda nende lähedased kodus ootavad. Ilma maskeeringuta on võitlejad ja tehnika näha nagu peopesal»; «Kalugas, Ristiülendamise kloostri territooriumil, nagu paljudes kiriklikes kogudustes, käib töö Vene armee toetamiseks. Kloostri eesseisja munkpreester Tihhon (Šepelenko) on polguvaimulik. Praegu pingutavad Ristiülendamise kloostris kõik varjevõrkude valmistamiseks»; «Bogdanovitši Püha Johannese kirikus on koguduseliikmetel tekkinud kasulik traditsioon – pärast teenistust... nad kogunevad ja punuvad varjevõrke erioperatsioonis osalejatele. Kaitsevärvilistest paeltest mõõdus kolm korda kolm meetrit. Nad töötavad, lugedes palvet või kuulates õigeusu raadiot. Nad võtavad eeskuju kiriku eesseisjast ja teistest vaimulikest».

Ka vene budistid ei jäänud kõrvale. Veelgi enam, Venemaa budistliku elanikkonnaga piirkonnad on peamised Donbassi kahuriliha tarnijad: Burjaatia, Tõva ja Kalmõkkia. Nii kommenteeris Venemaa budistliku traditsioonilise sangha juht, XXIV pandido hambo-laama Damba Ajušejev 2022. aastal Rooma paavsti sõnu Ukraina sõjalises operatsioonis osalevate burjaatide julmuse kohta. Ajušejev nimetas neid sõnu ebasõbralikeks. Tema arvates on eurooplastele arusaamatu, et nende inimesed ei ole julmad, nad on lihtsalt sunnitud korduvalt ja väärikalt kaitsma oma kodumaad fašismi eest, nagu nende vanaisad ja vanavanaisad. Ajušejev ütles ka, et Ukraina sõjas osalemine on Vene budistide püha kohustus.

Venemaa usuorganisatsioonide osaluse määr Putini režiimi sõjalises poliitikas varieerub. On ka konfessioone ja vaimulikke, kes kas ilmutavad neutraalsust või isegi püüavad sõjale vastu seista.

Vaikusest vastupanuni

Judaism Venemaal on üks neljast traditsioonilisest religioonist koos kristluse, islami ja budismiga. Religioossete juutide huve esindavad Vene Juudi Kongress ja Venemaa Juudi Kogukondade Föderatsioon. Nende organisatsioonide veebilehel ei ole praktiliselt ühtegi Ukraina sõjaga seotud sõnumit. Kuigi pärast sõja puhkemist teavitas Vene Juudi Kongress kõiki, kes soovisid Venemaalt kiiresti Iisraeli repatrieeruda, vajalike dokumentide hankimise korra lihtsustamisest. Ja Venemaa Juudi Kogukondade Föderatsioon avaldas enne ja vahetult pärast sõjategevuse puhkemist 2022. aasta veebruaris teavet humanitaarabi andmise kohta Donbassi põgenikele Venemaa linnas Rostovis Doni ääres. Moskva pearabi Pinchas Goldschmidt, kes lahkus Venemaalt 2022. aasta veebruaris, ütles, et Venemaa juudi kogukonna esindajatel tuleb riigist lahkuda, kuni nad saavad, enne kui nad tehakse patuoinasteks Ukraina sõjalisest operatsioonist põhjustatud raskuste eest.

Venemaa katoliku piiskoppide konverents ei varja oma negatiivset suhtumist Ukraina sõtta. Organisatsiooni kodulehel on avaldatud palju sõjavastaseid materjale, räägitakse kreeka-katoliku preestri tegevusest Vene okupatsiooni tingimustes Melitopolis ja avaldatakse kõik paavsti üleskutsed rahu saavutamiseks. Pole juhus, et katoliiklikud preestrid on korduvalt langenud Venemaa eriteenistuste provokatsioonide ohvriks ja riigist välja saadetud. Näiteks 2022. aasta aprillis saadeti Moskva Peeter-Pauli katoliku koguduse esipreester, mehhiklane Fernando Vera, sõjavastaste avalduste eest Venemaalt välja. 2023. aasta veebruaris saadeti Venemaalt välja kaks katoliiklikku preestrit, mõlemad Poola kodanikud. Novembris 2024 saadeti välja 85-aastane Vladislav Klots, Sotši Siimoni ja Taddeuse katoliku koguduse vikaar. Ja need pole kaugeltki kõik katoliku vaimulike vastu suunatud repressioonide juhtumid Venemaal.

Ka Venemaa evangeelne luterlik kirik kuulutas julgelt oma sõjavastast seisukohta ja avaldas 2022. aasta veebruaris Tšehhi usundite ja konfessioonide esindajate pöördumise oma vendade poole Venemaal, kus mõisteti hukka Venemaa agressioon Ukraina vastu. Ja ma tunnen isiklikult mitmeid luterlikke vaimulikke, kes olid sunnitud Venemaalt emigreeruma oma veendumuste tõttu. Moskva patriarhaat kiusab karmilt taga ka isepäiseid õigeusu vaimulikke. Nii karistati Aleksei Uminskit ja Konstantin Kokorat Moskvast, Dmitri Ostaninit Bergenist, Pjotr Krutitskit Tšeljabinskist keeldumise eest lugeda palvet Püha Venemaa võidust: neile keelati kirikus teenimine. 2022. aasta sügisel mõistis sõja avalikult hukka Kalmõkkia kõrgeim laama Telo Tulku Rinpoche, mille järel ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma ja minema Mongooliasse. 2023. aastal kuulutati ta Venemaal välisagendiks.

Ma arvan, et Putin on pikka aega ette valmistanud projekti Venemaa religioossete ühenduste riigivõimu institutsioonideks muutmiseks. Selleks kasutati konfessioonide riikliku rahastamise mehhanismi ja äritegevuse luba. Nii kuuluvad Vene õigeusu kirikule tehased, hotellid, maad, neil on maksusoodustused ja iga-aastane sissetulek kuni 200 miljonit eurot. Täpsed andmed puuduvad, sest kiriku majandus on täiesti läbipaistmatu. Vene moslemite valitsus pole samuti vaene struktuur. Putin ostis usuorganisatsioonide kujul propagandamasina, mis teenib võimu huve ja ajab oma koguduseliikmete päid segi. Ainult neil, kes on Moskvast sõltumatud, nagu katoliiklased ja luterlased, on vabadus teenida Jumalat, mitte mammonat (Matteuse 6:24).

Ja kui Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik tõesti tahab säilitada ennast ja ustavust Kristuse õpetusele ning samal ajal vabaneda riigi pealetükkivast hoolekandest, kutsun vaimulikke ja ilmikuid, sealhulgas iseennast kui poole sajandi pikkuse staažiga õigeusklikku, esitama Putinile üleskutset nõudega sõja lõpetamiseks ja vägede väljaviimiseks Ukrainast. Selles seisnebki Kristuse Kiriku missioon: mitte külvata vaenu ja õnnistada tapmisi, vaid tuua maailma armastus ja päästa hinged vihkamisest ja kurjusest. Ja mitte karta, nagu ei kartnud meie Päästja, Ristija Johannes ja pühad apostlid, kõnelda võimudele otse nende pahedest ja ebaõiglastest tegudest.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart

Andrei Kuzitškin. Putin on Vene rahva zombistanud

Allikas: Postimees.ee 07.07.2024 

URL: https://arvamus.postimees.ee/8054593/andrei-kuzitskin-putin-on-vene-rahva-zombistanud

Sõda on hirmus, sest toob surma. See on kohutav, kui inimesed surevad. Kuid sageli hävitab sõda hingesid ja see on veelgi hullem. See on hirmsam, sest surnud vajuvad unustusse. Aga sandistunud teadvusega inimesed elavad edasi ning kujutavad endast ohtu teistele ja iseendale. Nii juhtus Hitleri Saksamaal. Sama juhtus ka Putini Venemaal: rahvast totalitarismiviirusega nakatades õnnestus Putinil venelastest zombirahvas teha, kirjutab Venemaa ekspert Andrei Kuzitškin.

Muidugi on samasugused viirused, mis kannavad endas inimvihkajalikkuse, kultuurivaenulikkuse ja šovinismi tüvesid ka rahuajal ühiskondlikes mustrites uinunud olekus olemas. Kuid katastroofid, sotsiaalsed raputused ja sõjalised konfliktid päästavad nad valla. Venemaa ei ole siin erand.

Viirustele soodne keskkond on Vene ühiskonnas välja kujunenud järk-järgult. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal algasid Venemaal võimsad rahvusliku eneseidentifitseerimise protsessid vabaduse, eraomandi ja kodanikuõiguste ülimuslikkuse platvormil. Majanduskriis, elatustaseme langus, lokkav kuritegevus ja Jeltsini eliidi varastamine tõid aga kaasa selle, et Venemaa kodanikud pettusid reformides ja demokraatias. Tekkis nõudlus «kõva käe» järele. Seda hakkas pakkuma Putin, kes alustas sõda oligarhide, terroristide ja poliitilise opositsiooniga ning kuulutas välja «Venemaa erilise tee».

Samal ajal hakkas Kremli kontrolli alla sattunud Vene meedia venelasi Lääne liberaalsete väärtuste vihkamise toksiinidega mürgitama. Ja 2014. aastal, pärast Krimmi annekteerimist, sai Venemaa ühiskond süsti, milles oli võimas annus imperialistlikku hiilgust. Šovinismi mürk lülitas välja enesealalhoiuinstinktid ja äratas iha uute võitude järele. Sõda Ukrainaga muutus vältimatuks. Ja kui kaheksa aastat hiljem Putin Ukrainasse tungis, langes telepropagandast mürgitatud Vene ühiskond elavate surnute seisundisse, kes on oma looja tahte kontrolli all.

Venemaa kodanike täielikku toetust Ukraina-vastasele «sõjalisele erioperatsioonile» ning valmisolekut Putini paleede ja Rotenbergide jahtide eest surra võib hinnata zombikäitumisena. Kuid Putini režiimile sellest ei piisa. Ta tahab kontrollida Venemaa kodanike isiklikku elu. Seetõttu pöörab režiim palju tähelepanu Venemaa elu sisemisele korraldusele. Kreml julgustab tagant algatusi ja võtab vastu seadusi, mis pigistavad Vene ühiskonna igast poorist välja vabaduse ja alternatiivide võimaluse ning lõpuks halvavad venelaste tahte.

Ühiskonna mobiliseerimine võitluseks Ukrainaga on Kremli jaoks oluline. Kuid praegu on Venemaa sisepoliitika põhipunktiks võitlus abielu institutsiooni taastamise eest Vana-Vene traditsioonide järgi. Selle põhjuseks on Venemaa rahvaarvu vähenemine. Aga ilma täiendava inimressursita on Putini režiim määratud majanduslikule stagnatsioonile ja sõjalisele lüüasaamisele. Patriarhaalsesse minevikku naasmine on kuulutatud tulevikku liikumise strateegiaks. Sisuliselt on see Vene riigi skisoidse häire diagnoos. Sellest mängust võtavad aga entusiastlikult osa paljud kodanikuaktivistid. Motivatsiooni on mitmesugust: olla nagu kõik teised, massist eristuda, ülemustele pugeda, kasutada võimalust ja tõsta oma isiklikud luulud riikliku poliitika tasemele.

Mulle meenub skandaal, mis juhtus 10 aastat tagasi Tomskis, kui õigeusu kiriku misjoniosakonna juhataja Maksim Stepanenko tegi ettepaneku hakata üksikemasid litsideks nimetama. «Misjonäri» arvates olid väljaspool abielu sündinud lapsed tõend naise lõtvadest elukommetest. Tomski avalikkuses puhkes pahameel ja Maksim Stepanenko viidi üle madalamale ametikohale. Aga praegu jätkab ta koguduses teenimist. Tol ajal ütles ka üks Tomski linnaduuma liige, et huulepulgaga värvivad huuli ainult Prantsuse prostituudid ja tõelised Vene naised peaksid kasutama looduslikke värvaineid, näiteks peeti. Saadikut pilgati ajakirjanduses ja ühismeedias. Kuid praegu kujundavad need inimesed peresuhete ideoloogiat Venemaal. Ja nende algatused pole sugugi süütud.

Nii on Venemaa riigiduumas (mida Venemaa juurdluskomitee juht Bastrõkin nimetas hiljuti «riigiduuraks» ehk riigilolliks) alanud võitlus perevägivalla seaduse ümber. Seitse aastat tagasi dekriminaliseeriti Venemaal esmakordse perevägivalla juhtumid. See tähendab, et naise või mehe võib poolsurnuks peksta ja trahviga pääseda, kui peksmine leidis aset esimest korda. Nüüd soovivad fraktsiooni Uued Inimesed liikmed mõningaid seaduse sätteid karmistada, sest selle kehtivusaja jooksul on tulnud ette palju juhtumeid, kus elukaaslased on perevägivalla tagajärjel surnud. Sellele on vastu Ühtse Venemaa partei liikmed, kes nimetavad algset seadust läänevastaseks ja kutsuvad üles kõiki, kes selle muutmise toetuseks sõna võtavad, välisagentideks ja Navalnõi toetajateks liigitama. Venemaa justiitsministeerium omakorda valmistab ette childfree ideoloogiat keelavat seadust, mis peab lastetu elu populariseerimist äärmusluseks.

Rahvaarvu suurendamise eest võitlejate sõnul peaksid Vene naised sünnitama nii sageli kui võimalik, eelistatavalt rohkem poisse, et Vene armee ridu täiendada. Seetõttu teevad Venemaa regioonidest pärit parlamendiliikmed ettepanekuid keelustada abort ja rasestumisvastased vahendid või lasta müügile aukudega kondoome. On tehtud ettepanek kehtestada 16 kuni 60 aasta vanustele naistele abortide keeld. Keelu algatajate sõnul – kui pensionär oskas rasestuda, siis peab ka sünnitama. Filosoof Aleksander Dugin teeb aga ettepaneku linnad ümber asustada ja inimesed küladesse tagasi saata, kus mees ja naine igavusest sagedamini armatsevad ja igal aastal lapsi saavad. Habemikust mees, ümmargune naine ja lastekari, nagu oreliviled reas. See on Dugini ideaal, mis ühtib täielikult Hitleri Saksa perekonna ideaaliga. Tõsi, Saksamaa esinatsi ettekujutuses ei olnud mehel habet.

Tugeva perekonna nimel peetava võitlusega on liitunud Venemaa rahandusministeerium, mis valmistab ette ettepanekut tõsta abielulahutuse dokumentide vormistamise riigilõiv 650 rublalt 5000 rublale (6 eurolt 50 eurole). Samuti kaalutakse 1992. aastal kaotatud lastetusmaksu taastamist. Vene perekonna tugevdamiseks tehtud eksootiliste ettepanekute seas on toidu kojutellimise keeld, et naine lõuna- ja õhtusöögid ise valmistaks ning oma kokakunstiga mehe tugevate sidemetega enda külge köidaks. Ja loomulikult muutub pühapäeviti kirikus käimine kohustuslikuks, sest kirik on moraali ja kultuuri peamine tsitadell. Üks Vene õigeusu kiriku patriarhi lähikonda kuuluvatest vaimulikest ongi juba öelnud: «Õigeusu kultuur tähendab enamat kui vene kultuur.» Väljendist «Lapsed, köök ja kirik» on saamas Venemaa rahvastikupoliitika juhtiv ideologeem. Venemaa riigiduumas on muret tuntud ka naiste ilustandardite pärast ja on kutsutud üles reguleerima naiste huulte suurendamist. Ühe seaduseelnõu seletuskiri ütleb: «Vaja on selget eeskirja, missugune peab olema huulte maht, missugune suurusjärk, kui suur on lubatud suurendamise protsent ning mittestandardsete huultega tüdrukud saata sundravile.»

Arusaadav, et rahvaarvu suurendamise võitlusega käib kaasas Putini lubadus lastega peresid materiaalselt toetada. Ja loomulikult maalib Vene propaganda sinna juurde õuduspilte pere- ja abielusuhete halvenemisest Euroopas. Seetõttu on Vene perekonna peamiseks vaenlaseks kuulutatud LGBT-kogukond, kes tõmbab demograafilisi näitajaid alla. Aga soovahetus on sisuliselt võrdsustatud ekstremismiga. Juba on teada juhtumeid, kus Venemaa transsoolised inimesed on langenud avaliku tagakiusamise ohvriks ja on sunnitud uuesti sugu vahetama. Ja Vene tšekistidel on tekkinud uus meelelahutus: nad šantažeerivad geisid ja saadavad nad Ukraina sõtta «ümber kasvama», et nad kas sureksid seal või muutuksid «tõelisteks meesteks». Ja mitte mingisuguseid avalikke proteste ei ole, on vaid hääletu nurin ja rahulolematus. Saanud rahvalt piiramatu võimu, murdis Putin Venemaa selgroo ja surus venelased põlvili.

Ja ma üldse ei imestaks, kui Venemaal hakkavad naised varsti sünnitama mitte sellepärast, et nad last tahaksid, vaid sellepärast, et nii on vaja – sest nii ütles Putin. Selles seisnebki Vene rahva suur tragöödia: sõda saab varem või hiljem läbi, aga zombid jäävad. Ja pole vaktsiini, mis nad kiiresti ellu tagasi tooks. On ainult lootus: aeg ravib ja eemaldab kehast mürgi. Kuigi ellu ei jää mitte kõik...

Tõlkinud Ago Raudsepp