Allikas: Postimees.ee 07.05.2026
URL: https://arvamus.postimees.ee/8466306/nikolai-karpitski-putini-peas-on-uue-soja-alustamisel-reaalne-loogika
URL: https://arvamus.postimees.ee/8466306/nikolai-karpitski-putini-peas-on-uue-soja-alustamisel-reaalne-loogika
Raske olukord rindel ja majanduses ei takista Putinil Balti riike rünnata, kui ta leiab soodsa hetke.
Venemaa ei suutnud pärast 1991. aasta revolutsiooni astuda rahumeelse arengu teele.
Putinit peatab üksnes NATO valmisoleku demonstreerimine anda Venemaa rünnaku korral sõjaline vastulöök.
Kas Venemaa on valmis avama Balti riikide vastu teise rinde? Esmapilgul tundub see terve mõistusega vastuolus olevat – Vene armee on ju takerdunud Ukrainas. Kuid ajaloost on teada näiteid, kui sõdiv riik on isegi kriisiolukorras uut sõjalist kampaaniat alustanud, kirjutab Nikolai Karpitski.
1941. aasta augusti lõpus, kui Hitler alustas operatsiooni Kiievi koti sulgemiseks ja Nõukogude vägede Edelarinde purustamiseks, tungis Nõukogude Liit Iraani ja okupeeris selle põhjaosa. Kõige värskem näide: 2024. aasta augustis, kui Ukraina ei suutnud pidurdada Venemaa pealetungi Donbassis, alustasid Ukraina relvajõud sõjalist operatsiooni Kurski oblastis.
Sõjaliselt on ebaloogiline avada uus rinne ja suunata sinna jõude kriitilistelt lõikudelt ajal, mil vastasel on arvuline ja materiaalne ülekaal. Ent sellistes olukordades kaaluvad poliitilised kaalutlused sõjalised kaalutlused üles.
Katsed arvutada välja võimaliku Venemaa Balti riikidesse tungimise aega tuginevad sageli tinglikele ettekujutustele, kas Venemaa on sõjaks valmis. Sõjaks valmistumine on aga lõputu protsess, mistõttu sõjad ei alga mitte siis, kui armeed on valmis, vaid siis, kui on küpsenud poliitilised tingimused.
Vene armee ei olnud valmis ka uut tüüpi sõjaks, kui ta 24. veebruaril 2022 Ukrainasse tungis. Kui Putin oleks jäänud ootama, kuni armee on valmis, poleks ta kunagi saanud sõda alustada. Armeed kohanevad sõja käigus, mistõttu on Vene ja Ukraina armee praegu kaasaegse sõjapidamise seisukohalt ühed tugevaimad maailmas.
Kui me hindame kallaletungi sõjalisi või majanduslikke võimalusi, omistame vaenlasele sageli omaenda arusaamu, mistõttu paljud ei usu, et rünnak Balti riikidele oleks võimalik. Kuid Putini peas on maailmast hoopis teistsugune pilt.
Ta teeb otsuse uue sõja alustamise kohta sõltumata olukorrast Ukraina rindel või Venemaa majanduses. Otsus tehakse hetkel, mil Kremli diktaator oma sisemiste arusaamade põhjal leiab, et selliseks rünnakuks on avanenud soodne võimalus.
Venemaa ei suutnud pärast 1991. aasta revolutsiooni astuda rahumeelse arengu teele.
Putinit peatab üksnes NATO valmisoleku demonstreerimine anda Venemaa rünnaku korral sõjaline vastulöök.
Kas Venemaa on valmis avama Balti riikide vastu teise rinde? Esmapilgul tundub see terve mõistusega vastuolus olevat – Vene armee on ju takerdunud Ukrainas. Kuid ajaloost on teada näiteid, kui sõdiv riik on isegi kriisiolukorras uut sõjalist kampaaniat alustanud, kirjutab Nikolai Karpitski.
1941. aasta augusti lõpus, kui Hitler alustas operatsiooni Kiievi koti sulgemiseks ja Nõukogude vägede Edelarinde purustamiseks, tungis Nõukogude Liit Iraani ja okupeeris selle põhjaosa. Kõige värskem näide: 2024. aasta augustis, kui Ukraina ei suutnud pidurdada Venemaa pealetungi Donbassis, alustasid Ukraina relvajõud sõjalist operatsiooni Kurski oblastis.
Sõjaliselt on ebaloogiline avada uus rinne ja suunata sinna jõude kriitilistelt lõikudelt ajal, mil vastasel on arvuline ja materiaalne ülekaal. Ent sellistes olukordades kaaluvad poliitilised kaalutlused sõjalised kaalutlused üles.
Katsed arvutada välja võimaliku Venemaa Balti riikidesse tungimise aega tuginevad sageli tinglikele ettekujutustele, kas Venemaa on sõjaks valmis. Sõjaks valmistumine on aga lõputu protsess, mistõttu sõjad ei alga mitte siis, kui armeed on valmis, vaid siis, kui on küpsenud poliitilised tingimused.
Vene armee ei olnud valmis ka uut tüüpi sõjaks, kui ta 24. veebruaril 2022 Ukrainasse tungis. Kui Putin oleks jäänud ootama, kuni armee on valmis, poleks ta kunagi saanud sõda alustada. Armeed kohanevad sõja käigus, mistõttu on Vene ja Ukraina armee praegu kaasaegse sõjapidamise seisukohalt ühed tugevaimad maailmas.
Kui me hindame kallaletungi sõjalisi või majanduslikke võimalusi, omistame vaenlasele sageli omaenda arusaamu, mistõttu paljud ei usu, et rünnak Balti riikidele oleks võimalik. Kuid Putini peas on maailmast hoopis teistsugune pilt.
Ta teeb otsuse uue sõja alustamise kohta sõltumata olukorrast Ukraina rindel või Venemaa majanduses. Otsus tehakse hetkel, mil Kremli diktaator oma sisemiste arusaamade põhjal leiab, et selliseks rünnakuks on avanenud soodne võimalus.
Riik muutub agressiivseks, kui ta võtab endale misjonäri rolli
Et hinnata Venemaa kallaletungi ohu tõsidust, tuleb arvestada, et nii inimesed kui ka riigid ei tegutse väga sageli nii, nagu oleks neile kasulik. Naabrilt varastada on kasulik, aga enamik inimesi ei käitu nii. Kurjategijaks hakkamine tähendab oma saatuse muutmist ja teatud valiku tegemist elus.
Nii on ka riikidega: enamik riike elab naabritega rahus isegi siis, kui neil on võimalus need vallutada.
Riik muutub agressiivseks siis, kui ta võtab endale «kõrgema missiooni». Näiteks šahhiaegne Iraan tegi Iisraeliga koostööd, sest see oli talle kasulik. Islamivabariik Iraan aga püüab juudi riiki hävitada, ohverdades selle «missiooni» nimel oma riigi heaolu ja oma kodanike elud.
Poliitilised ja majanduslikud tingimused on siin teisejärgulised: need määravad kallaletungi aja ja vormi, kuid ei ole selle põhjus.
Venemaa on riik, mis on kaotanud elu mõtte
Iga riigi toimimise aluseks on eesmärk ja olemasolu mõte. Kui aga eesmärk on vale, kaotab ka olemasolu mõtte.
Näiteks seisnes Nõukogude Liidu olemasolu mõte kommunistliku süsteemi levitamises, mistõttu ohverdas ta oma kodanike heaolu, et laiendada oma mõju üle kogu maailma.
Sellest missioonist loobumine ressursside ammendumise ja kommunistliku idee pankroti tõttu tähendas olemasolu mõtte kaotamist, mis tõigi kaasa NSVLi loomuliku lagunemise.
Tänapäeva Venemaa on naasnud «maade kogumise» missiooni juurde, kuid juba kommunistlikust ideoloogiast puhastatud kujul.
Tänapäeva Venemaa on naasnud «maade kogumise» missiooni juurde, kuid juba kommunistlikust ideoloogiast puhastatud kujul. Just see missioon muutis Moskva suurvürstiriigi selliseks Venemaaks, mis on terve oma ajaloo jooksul vallutussõdu pidanud.
Esimest korda võttis see missioon kuju 15. sajandil, kui Moskva hävitas füüsiliselt novgorodlased kui iseseisva etnose koos nende keele, kultuuri ja ühiskondlike traditsioonidega.
Paradoksaalsel kombel usub enamik venelasi, et nad elavad kõige rahumeelsemal maal, mis pole kunagi kedagi rünnanud, vaid on langenud pidevalt väljastpoolt tuleva kallaletungi ohvriks ja seejuures alati kõik sõjad võitnud.
Selline pimedus on selgitatav asjaoluga, et venelased peavad agressiivseid sõdu õiglaseks maailmakorra taastamise vahendiks. Venemaa on nende jaoks iga maa, kuhu kunagi on astunud vene inimese jalg ja mis on olnud Moskva võimu all. Vahet pole, kas see oli 500 või 30 aastat tagasi.
Sellise arusaama järgi rikuvad riigid, mis Venemaa võimu alt vabanevad, maailma loomulikku korda, ja kõik, kes Venemaa laienemisele aktiivselt vastu hakkavad, teenivad ülemaailmset kurjust.
Pärast revolutsiooni võitu Venemaal 1991. aasta augustis püüdis demokraatlik liikumine ehitada üles uut Venemaad kui rahumeelset ja iseendaga rahulduvat riiki. Venemaa on aga «kokku õmmeldud» mitmetest rahvuslikest lapitükkidest, mis on Venemaaga vägivaldselt liidetud.
Jeltsini liberaalid loobusid «maade kogumise» missioonist kui riiklikust ideest, mis viis riigisiseste tsentrifugaaljõudude tekkimiseni ja rahvuslike äärealade Moskvast lahkulöömiseni.
Esimese Tšetšeenia sõja ajal aastatel 1994–1996 toetas enamik venelasi rahu ja sõjategevuse lõpetamist Kaukaasias, sest inimestele on loomuvastane heaks kiita kannatusi ja surma, mida sõda endaga kaasa toob. Vene reformaator Jegor Gaidar ütles toona: «Parem sada aastat läbirääkimisi kui üks päev sõda.»
Ometi toetasid needsamad venelased 1999. aastal massiliselt teist Tšetšeenia sõda. Üks sellise meelemuutuse põhjuseid oli hirm riigi lagunemise ees, mida seostati kaosega ja ohuga isiklikule olemasolule.
Enamiku venelaste ettekujutuses tahab lääs Venemaa tükeldada ja hävitada, mistõttu on sõda Ukrainaga näiliselt õiglane kaitsesõda, mida Venemaa peab lääne agressiooni tõrjumiseks. Samamoodi võtaksid nad kallaletungi Balti riikidele lihtsalt kui vajalikku kaitsetegevust suuremas sõjas, mida lääs juba Venemaa vastu peab.
Loobumine läänega vastasseisu doktriinist ja «Vene maailma» laiendamise poliitikast, mille aluseks on paradigma «Venemaa piirid ei lõpe kusagil», võib kaasa tuua Putini režiimi kokkuvarisemise, mis kaotaks sel juhul lihtsalt oma olemasolu mõtte.
Kallaletungi Balti riikidele saab ära hoida
Putin on veendunud venelaste massilises toetuses, juhul kui ta peaks Balti riikidesse tungima. Vene armee valmisolek, võimalikud sõjalised ja majanduslikud kaotused ning olukord Ukraina rindel on tema jaoks teisejärgulised – missioon on tähtsam.
Siiski võiks ootus, et NATO riigid annavad kollektiivse sõjalise vastulöögi, teda Balti riikide ründamisest tagasi hoida. Kuid kas ta usub, et selline vastus tuleb?
Putini režiim on juba majanduslikult ja sõjaliselt kokku varisemas ning on seetõttu surmavalt ohtlik nagu haavatud loom.
Põhja‑Atlandi lepingu artikkel 5 ei näe ette automaatset sõjalist vastulööki, vaid ütleb üksnes, et riigid osutavad kallaletungi ohvrile sellist abi, mida nad vajalikuks peavad. Aga missugust abi peab vajalikuks Donald Trump?
Kuna ta teeb etteheiteid liitlastele ja näitab välja soovimatust neid sõja korral aidata, võib Putin arvata, et see abi piirdub järjekordsete sanktsioonide ja üleskutsetega alustada läbirääkimisi.
Samas, senikaua kuni Vene vägede koondamist Balti riikide piiridele pole veel täheldatud, on aega midagi ette võtta. Kõige jõulisem NATO samm oleks poliitiline avaldus, milles kinnitatakse, et Venemaa kallaletungi korral astuvad kõik alliansi riigid automaatselt sõtta, ilma seda poliitilise juhtkonnaga kooskõlastamata.
Võib‑olla juba ongi olemas salajased protokollid teatud Vene agressiooni stsenaariumidele automaatseks reageerimiseks, kuid oma karistamatuses kindel Putin testib neid provokatsioonidega seni, kuni saab tugeva sõjalise vastulöögi.
Seetõttu peab NATO poliitiline avaldus, et Venemaa kallaletungi korral alliansi liikmesriikidele rakendatakse jõudu hetkegi viivitamata, olema Kremlis kuuldav. Seni, kuni sellist avaldust ei ole, võivad Balti riigid võtta üle Ukraina kogemusi «droonimüüri» rajamisel ning kõrgtehnoloogiliste kaitseliinide ehitamisel maa peal ja maa all, vee peal ja vee all, õhus ja kosmoses.
Putini režiim on juba majanduslikult ja sõjaliselt kokku varisemas ning on seetõttu surmavalt ohtlik nagu haavatud loom. Seetõttu ei saa kaitset olla kunagi liiga palju, ainult aega sõjaks valmistumiseks võib olla liiga vähe.
Tõlkinud Ago Raudsepp