Allikas: Postimees.ee 17.02.2026
URL: https://arvamus.postimees.ee/8414853/nikolai-karpitski-ellujaanu-malestused-okupatsioonist
URL: https://arvamus.postimees.ee/8414853/nikolai-karpitski-ellujaanu-malestused-okupatsioonist
Praegu arutavad Ukraina rahuläbirääkimistel osalejad, missuguseid territooriume võiks Venemaale loovutada. Aga kas nad kujutavad ette, mida tähendab elu okupatsiooni all? Sellest kirjutab filosoofiadoktor ja Slovjanski elanik Nikolai Karpitski.
Kohe pärast täiemahulise Venemaa sissetungi algust Ukrainasse 24. veebruaril 2022 läks Ukraina linn Herson Vene armee kontrolli alla (aasta varem elas seal umbes 300 000 elanikku). 11. novembril 2022 taastasid Ukraina relvajõud kontrolli linna üle, puhastades Dnipro jõe paremkalda Vene okupantidest.
Kohe pärast täiemahulise Venemaa sissetungi algust Ukrainasse 24. veebruaril 2022 läks Ukraina linn Herson Vene armee kontrolli alla (aasta varem elas seal umbes 300 000 elanikku). 11. novembril 2022 taastasid Ukraina relvajõud kontrolli linna üle, puhastades Dnipro jõe paremkalda Vene okupantidest.
Täieliku õigusetuse seisund
Kõik mõistavad sõna «õigusetus» tähendust, aga kaugeltki mitte kõik ei kujuta ette, mis selle taga on. Õigusetus ei ole ainult elu ilma valimisteta, võimaluseta riigivõimu mõjutada või vabalt oma arvamust avaldada. Kõik on palju hullem. Õigusetus tähendab, et sa oled mitte keegi, lihtsalt asi.
Oksana Pogomõi ütleb: «Okupatsioonist hullem on ainult surm». Ta on kogu elu Hersonis elanud, sealhulgas okupatsiooni ajal, tegeleb vabatahtliku ja heategevusliku tööga ning valiti 2020. aastal Hersoni linnavolikokku.
«Sinult võetakse vabadus, isegi kui eriteenistused sind kinni ei võta. Varem oli meil töö. Aga siis – kas töötad okupantide heaks või ei tööta üldse ja jääd ilma elatiseta».
Nad tundsid end elu ja surma peremeestena. Kui sa ei allunud, võidi sinuga teha ükskõik mida.
«Venelased seda ei mõista, nemad ütlevad: «No oleksite võinud edasi elada! Kõigega harjub!» Aga siin otsustab kõike sinu eest keegi teine. Kontrollpunktis võib minibussi siseneda relvastatud mees ja öelda: «Sa ei meeldi mulle, astu välja!» Nad tundsid end elu ja surma peremeestena. Kui sa ei allunud, võidi sinuga teha ükskõik mida».
Oksana sõnul avaldasid okupandid inimestele pidevalt moraalset survet, et neid koostööle kallutada. Ta meenutab juhtumit, kui ühe kunstikooli juhataja viidi kodust jõuga minema. Naist hoiti terve päeva kinni ja sunniti alla kirjutama koostöölepingule. Niipea kui ta vabaks lasti, lahkus kohe Hersonist kohe.
«Kuni aprilli lõpuni oli meil veel side, siis lõigati see läbi. Levi oli ainult ühes kohas kesklinnas – inimesed kogunesid sinna, et vähemalt lähedastele sõnumeid saata. Siis pandi side korraks uuesti tööle, kuid mai lõpus lülitati see uuesti välja. Müügil olid ainult Vene SIM-kaardid. Internet aitas meid kõvasti – mõned teenusepakkujad jätkasid tööd».
«Sõbrad rääkisid, kuidas üks mees tänaval kinni võeti. Ta läks naabri juurde koera toitma, sest naabrid ise olid ära sõitnud. Orkid küsisid temalt midagi ja ta vastas ukraina keeles. Tema naise juurde tulid naabrid ja ütlesid: «Sinu Igor viidi ära». Ta oli nende käes nädala. Pärast vabanemist ei tahtnud ta rääkida, mis temaga tehti. Hiljem tuli ta koos naisega naabrite juurde ja ütles, et edaspidi räägivad nad ainult vene keeles. See oli septembris. Neil õnnestus Vassõlõvka kaudu ära sõita – kaks nädalat ootasid, kuni neid läbi lasti. Et sellest põrgust pääseda, pidid nad minema üle vene keelele».
Protest okupeeritud Hersonis
«Me käisime õhtuti palju jalutamas, külastasime sõpru ja mõttekaaslasi, suhtlesime – sest muidu me ei oleks seda üle elanud. Kõnnid mööda linna ja näed: keegi on sidunud kokku kollase ja sinise lille ning riputanud puuoksa külge. See tähendab, et me ei ole üksi. On veel teisi inimesi. Jalutad ja otsid neid sinikollaseid märke, usud, et Ukraina tuleb tagasi. Ja meil vedas – meid vabastati».
«Kui sissetung algas, siis ei teadnud ma veel, et meid nii kiiresti ära antakse. Mõtlesin, et mingi vastupanu ju tuleb, kirjutasin Facebookis, et me läheme meeleavaldusele – mina, minu abikaasa ja vabatahtlikud, kellega me olime juba alates 2014. aastast koos töötanud – ja panin üles postituse: kogume haavatutele riideid, ravimeid, kiirelt valmistatavat toitu».
5. märtsil toimus esimene meeleavaldus, kuid meile, vabatahtlikele oli ohtlik seal «särada». Ma ei tahtnud, et keegi meie vabatahtlike rühmast, kes muuhulgas aitasid meie sõjaväelasi, seaks end veel suuremasse ohtu, seega palusin neil mitte välja tulla. Mulle helistas sõbranna ja ütles: «Siin on nii palju inimesi! Sa ei kujuta ettegi!» – ja ma tormasin meeleavaldusele. See oli meie «herts» – kui me astusime paljakäsi vastu automaatidega täisvarustuses sõduritele ja karjusime neile: «Te pole siin oodatud! Kaduge siit!»
Sõna «herts», mida pani Oksana kasutab, ei ole teistesse keeltesse hästi tõlgitav. See tähendab omalaadset surmatantsu – kasakate kommet, kui enne lahingu algust astusid kõige pöörasemad uljaspead vaenuväe ette, pilkasid vaenlast ja kutsusid teda kahevõitlusele.
«5. märtsi meeleavalduse ajal pildistasid rašistid osalejaid oblasti administratsiooni hoone akendest. Nende fotode järgi leiti noormees Artjom kümme päeva hiljem üles ja viidi minema. Ta oli parajasti teel koju, kui ta kinni võeti. Talle lasti kuul jalga, visati haigla ette maha ja öeldi: «Sul vedas». Ja see oli veel suhteliselt «pehme» variant – edaspidi läks palju hullemaks. Okupatsiooni ajal sattus ta veel kaks korda «keldrisse».
«13. märts on Hersoni fašistlikest okupantidest vabastamise päev. Sellel päeval toimus tohutu rongkäik. Sõdurid tulistasid üle peade, kuid inimesed läksid ikkagi Vabaduse väljakult kuni Naberežnõi tänavani. Seal oli sada meetrit pikk Ukraina lipp. Keegi oli selle valmis õmmelnud! See oli uskumatu vaimustus, eufooria – sellel hetkel unustasime me hirmu».
Suvaline vägivald
Vene repressioonid ei tähenda, et karistatakse kõige tühisemalgi ettekäändel, vaid et karistatakse suvaliselt ja põhjuseta. Lähed hommikul kodust välja ega tea, kas õhtul jõuad tagasi. Pidev hirm vägivalla ees on samasugune piin kui vägivald ise. Oksana räägib:
«Õudne on elada, kui sa ei tea, mis homme saab. Ma kandsin pidevalt kaasas väikest seljakotti – hambaharja, seepi, vahetuspesu – juhuks kui mind äkki ära viiakse. Aga siis sain aru: mis seljakott? Kott pähe, seljakott võetakse ära – ja sul ei ole enam mitte midagi».
«Pilt, mis on mul kogu eluks mällu sööbinud. Lähen turule, et otsida Ukraina toitu. Kõrval sõidab aeglaselt lahtine veok, aga kastis on vang: põlvili, palja ülakehaga, kott peas. Ja just sellisel hetkel hakkab tõeliselt hirmus».
«Tulid sõbrad ja ütlesid, et naabruses seisab soomuk, «kammib» kvartal kvartali haaval. Meie kvartal oli järgmine. Ma sidusin rätiku pähe, panin prillid ette, et mitte tähelepanu äratada. Meie juurde tulid neli sõjaväelast läbi otsima. Meie lapselaps Nikita tõmbas nende tähelepanu endale. See päästis meid: nad ei vaadanud sinna, kus olid meie vabatahtliku organisatsiooni toiduvarud. Ühe meie tüdruku juures käidi mitu korda läbi otsimas – ta elas alevikus, eramajas. Nad tulevad alati ootamatult ja see on tõeliselt hirmus».
Kõrval sõidab aeglaselt lahtine veok, aga kastis on vang: põlvili, palja ülakehaga, kott peas. Ja just sellisel hetkel hakkab tõeliselt hirmus.
«Iga päev kirjutati WhatsAppis, et keegi on ära viidud. Me ei saanud päris lõpuni aru, kui kohutav see on, enne kui kuulsime sõpradelt, kes olid «keldris» käinud, kuidas seal piinatakse ja alandatakse. Kord päevas viiakse välja, et vett pudelisse võtta ja tualetis käia. Ja siis – piinamised, piinamised, piinamised… Sa kuuled pidevalt, kuidas teisi inimesi piinatakse, nende karjeid. Milles sind kinni võeti – aluspükstes ja maikasärgis –, nendes kogu aeg oledki. Ei mingeid pakke. Lähedased ei tea, kus sa oled, lähevad komandantuuri, aga neile öeldakse: «Me ei tea».
«Kusagil 10.–12. märtsi paiku ilmusid FSB-lased ja hakkasid kavakindlalt mööda aadresse sõitma. Olid juhtumid, kui võeti kinni meie sõjaväelasi ja territoriaalkaitse võitlejaid ning hiljem leiti nende piinamisjälgedega laibad. Nende eesmärk on tappa inimese sees inimene: nad võtsid kinni rühma inimesi, kes aitasid Ukraina relvajõude, ja sundisid neid üksteist piinama. Neil olid kõik aadressid olemas – järelikult valmistuti selleks kaua, juba ammu enne 2014. aastat. Näiteks sõidetakse naise juurde, kes töötas kunagi ammu prokuratuuris või kohtus, ja hakatakse teda koostööle kallutama. Aga ta on juba 70-aastane, tal on vanadusnõtrus. Tähendab, nimekirjad olid neil juba ammu ja need olid vananenud».
«Ükskord arreteeriti vanemad, kui selgus, et nende poeg teenib Ukraina relvajõududes. Neile öeldi: «Laseme teid välja, kui poeg tuleb». Lõpuks vanemad siiski vabastati: ema kuu, isa kahe kuu pärast. Hiljem nägin isa fotot. Varem oli ta tugev, kena mees, aga pärast vabastamist nägi välja nagu rauk. Niimoodi muutus ta kõigest kahe kuuga».
«Kui meid vabastati, oli see lihtsalt õnn. Isegi õhk lõhnas pärast vabastamist teistmoodi. Paljud ei mõista meid, kes oleme okupatsiooni üle elanud. Okupatsioon on nagu oleks sind hoitud puuris, mille trellidesse on lastud elekter. Sa ei saa oma elus midagi otsustada – sa lihtsalt elad ja ootad. Aga meie ootasime ära, ja see on peamine. Ma ütleksin eurooplastele, et tuleb valmistuda – tunda miinide ohutuse ja esmaabi põhitõdesid, teada, kus on lähim pommivarjend ja kuhu saab lapsed viia. Ja aidata Ukrainat seni, kuni sõda ei ole veel Euroopasse jõudnud».
Tõlkinud Ago Raudsepp