Allikas: Postimees.ee 04.10.2025
Levinud on poliitiline müüt, justkui ihaldaksid Donbassi elanikud Venemaad. See müüt on ohtlik: Kremlile on see sissetungi õigustus, lääneriikidele aga põhjus rääkida «territoriaalsest vahetusest». Aga kas sellel müüdil on alust, küsib Slovjanski elanik Nikolai Karpitski.
Donetski oblasti elanikele on eeskätt omane kohalik ehk regionaalne identiteet, kuid üha kiiremini kujuneb ka ühine Ukraina identiteet. Vene identiteeti ei ole aga üldse: keegi ei ihale Venemaad pelgalt seetõttu, et peab end venelaseks. Venemaad pooldavaid meeleolusid on tõepoolest olnud ja osalt need püsivad, kuid neid annab seletada teiste põhjustega.
«See on minu maa, ükskõik milline võim siin ka poleks»
Rahvusliku identiteedi kujunemine on alati pikaajaline protsess. Enne sõda oligi Ida-Ukrainas valdav kohalik identiteet. Avdijivkast pärit sõber ütles mulle pärast seda, kui tema linna 2015. aastal pommitati: «See on minu maa, olgu võim milline tahes – Ukraina või Vene.» Paljud pidasid peamiseks kuuluda ühte oma linna või rajooniga. Ukraina jäi neile abstraktseks: nad reisisid riigis vähe ega vaadanud peaaegu üldse Ukraina kanaleid. Nendele oli tähtis endise NSV Liidu «avatud ruum» – seal elasid sugulased ja sõbrad. Just seda kohalikku identiteeti esitas Vene propaganda Vene identiteedina ja õigustas sellega 2014. aastal Ida-Ukrainasse tungimist.
Ühe müüdi järgi ahistati Ida-Ukraina elanikke, sest nad soovisid rääkida vene keelt. Tegelikult ei olnud keel enne sõda põhimõtteline küsimus: inimesed suhtlesid vene-ukraina segakeeles suržikis. Ukraina keelest said kõik aru ja kirjakeele normi raskused olid pigem haridusprobleemide tagajärg, mida praegu edukalt lahendatakse. Praegu oskab Donbassi noorem põlvkond ukraina keelt märksa paremini, kui oskas vanem põlvkond.
Nõukogude nostalgia ja Venemaa mõju
Kohalikud poliitilised jõud kasutasid «suure ruumi» nostalgiat ära ning toetusid regionaalsele identiteedile. On iseloomulik, et Viktor Janukovõtši partei kandis just Regioonide Partei nime. Vastasseisus Kiieviga kujundasid nad diskursuse, mis väliselt meenutas Venemaa-meelset ja Ukraina-vastast hoiakut. Siiski ei tähendanud see, et elanikud toetasid selliseid poliitikuid, Venemaa poole püüdlemist. Nad otsisid lihtsalt jõudu, mis oleks nende kohalikule identiteedile kõige lähedasem. Inimesed võtsid vaikimisi omaks kohaliku poliitilise diskursuse, kuid mitte Venemaa-meelsete parteide poliitilisi ideid.
Tavalisel eakal Donbassi elanikul, kes on kasvanud Nõukogude Liidus, on raske piire omaks võtta. Harjumuspäraselt ei vaata ta Ukraina, vaid Venemaa telekanaleid. Seejuures ei kujune tal ikkagi Vene identiteeti. Ta tunneb end ennekõike kohalikuna ja hindab sellest vaatepunktist, mida Ukraina ja Venemaa talle pakuvad. Suurt rolli mängib propaganda tõhusus. Ukraina propaganda on kaootiline, sel puuduvad ühtne keskus ja monopol ning enamasti ei jõua see niisuguse Donbassi elanikuni, temast saab tsentraliseeritud ja süstemaatilisele Vene propagandale kerge saak.
Seepärast levivadki vähese haridusega inimeste seas kõige jaburamad müüdid. Ühed on veendunud, et nende linnu ei pommita mitte Vene, vaid Ukraina sõjavägi. Teised, kes on eluaseme kaotanud, unistavad, et Venemaa tulles saavad Donetskis töö ja uue korteri. Ent need inimesed ei moodusta eraldi sotsiaalset rühma. Enamik Donbassi elanikke ei toetanud niinimetatud Venemaa-meelseid parteisid mitte Venemaa-ihaluse pärast, vaid lootes nende oskusele «kokku leppida» nii Kiievi kui ka Moskvaga. Inimesed tahtsid vaid oma elu lihtsustada, näiteks sõita mõlemal pool rindejoont sugulaste juurde, kuid enamik neist, kes hääletasid viimastel valimistel Venemaa-meelse opositsiooniplatvormi Elu Nimel poolt, ei taha sugugi Venemaale ning lükkab kategooriliselt tagasi idee «vahetada territoorium rahu vastu».
Niinimetatud referendumeid, mida Venemaa-meelsed jõud korraldasid 2014. aastal Donetski ja Luhanski oblastis, ei saa rahva tahte väljenduseks pidada mitte ainult seetõttu, et need olid juriidiliselt tühised, vaid ka seetõttu, et need toimusid igasuguse ühiskondliku aruteluta. Suurt osalust seletab muu: inimesed ei kujutanud veel ette tulevase sõja ja repressioonide ulatust, kuid tundsid hirmu tuleviku ees. Niisuguses referendumi imitatsioonis osalemine lõi olukorra mõjutamise illusiooni ja kujunes psühholoogiliseks kaitseks abituse vastu. Paljud veensid end, et ei hääleta Ukrainast lahkulöömise, vaid üksnes piirkonna rahalise iseseisvuse poolt, et mitte kõike Kiievisse ära anda. Nii mõned elanikud vähemalt mulle referendumil osalemist selgitasid.
Ukraina identiteedi kujunemine sõja tingimustes
Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse kiirendas Donbassi elanike Ukraina identiteedi kujunemist suuresti tänu sellele, et nad suhtlesid kogu riigi vabatahtlikega. 2016. aastal elasin kuu aega ühes Avdijivka äärelinna baptistikirikus ukrainlaste mahajäetud Donetski lennujaama lähedal. Meie juurde tulid Volõõnia kristlastest vabatahtlikud, kes viisid toitu rindelähedastesse küladesse. Üks neist küsis minult kohaliku noorsoo kohta: «Kuidas neid aidata? Nad kuulevad ainult Venemaa-meelset propagandat ega tea, kuidas Ukraina elab.» Ma vastasin: «Ärge hakake neid veenma, kutsuge nad lihtsalt enda juurde Lutskisse.» Nii said Avdijivka noored oma silmaga näha, et Ukraina on normaalne Euroopa riik. Kümne aasta jooksul on paljude Donbassi elanike vaated niisuguse suhtlemise mõjul tugevasti muutunud. Kui varem suhtusid paljud Ukrainasse kriitiliselt, siis nüüd jäävad nad küll kriitiliseks võimu, ent mitte Ukraina vastu, sest peavad ka endid Ukraina osaks. Muutunud on ka Venemaasse suhtumine.
Pommitamist kogetakse Kiievis ja Donbassis põhimõtteliselt erinevalt. Pealinnas on inimestel mõni minut aega, et sotsiaalmeedias hoiatust nähes otsustada, kas peituda vannituppa, laskuda varjendisse või jätta signaal tähelepanuta. Donbassis ei ole reageerimiseks aega. Siin harjub inimene elama pidevas ohus. Tulistamise ajal jätkavad paljud oma toimetusi või jälgivad toimuvat üllatava rahuga. Järk-järgult jõuab kohale arusaam: terve riik töötab selle nimel, et sind tappa, ning jääb üle vaid loota, et järgmine tulelöök ei taba sind. Mõni ei suuda selle taipamisega leppida ja usub endiselt, justkui tulistaksid «omad», kuid enamik mõistab: surm tuleb just Venemaalt.
Agressori poliitika fundamentaalne vastuolulisus ja suutmatus Ukrainat mõista
Ida-Ukrainas on olukord põhimõtteliselt teistsugune kui Balti riikides, kus vene kogukonnad elavad eraldi ning põrkavad kokku keelebarjääri ja võõraste kultuuriliste stereotüüpidega. Ukrainas ei ole rahvusprobleemi: ühiskond ei ole etniliselt lõhestunud ning kümne aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, ei ole minult kordagi rahvuse kohta küsitud. Vene propagandast hoolimata ei pea Donbassi venekeelsed elanikud keelt probleemiks: kõik saavad ukraina keelest aru ja suhtlevad rahulikult suržikis ning enamik on sellega täiesti rahul.
Putin saab tõepoolest spekuleerida Balti riikide keeleliste ja rahvuslike vastuoludega. Ukraina puhul tuli tal paraku välja mõelda müüt, nagu kitsendataks seal vene keele kõnelejate õigusi. Ja toetuse, ehkki minimaalse, ta leidiski. Selle põhjused ei peitu siiski keeles ega rahvuses, vaid ideoloogias: osa elanikke, niinimetatud vatnikud, tajub «Vene maailma» Nõukogude kommunistliku süsteemi aseainena.
Peamine vastuolu seisneb selles, et Nõukogude ideoloogia oli internatsionalistlik, kuid praegune Vene võim kasutab selle tööriistu ilmselgelt šovinistliku, oma olemuselt natsistliku poliitika elluviimiseks. See Venemaa poliitika põhiline vastuolu määrab ta tulevikus kaotajaks, hoolimata sellest, et praegu on ta kurnamissõja pidamiseks paremini mobiliseeritud kui Ukraina ja muud Euroopa riigid.
Vene keelest tõlkinud Anneli Sihvart.