Allikas: Postimees.ee 07.07.2024
Sõda on hirmus, sest toob surma. See on kohutav, kui inimesed surevad. Kuid sageli hävitab sõda hingesid ja see on veelgi hullem. See on hirmsam, sest surnud vajuvad unustusse. Aga sandistunud teadvusega inimesed elavad edasi ning kujutavad endast ohtu teistele ja iseendale. Nii juhtus Hitleri Saksamaal. Sama juhtus ka Putini Venemaal: rahvast totalitarismiviirusega nakatades õnnestus Putinil venelastest zombirahvas teha, kirjutab Venemaa ekspert Andrei Kuzitškin.
Muidugi on samasugused viirused, mis kannavad endas inimvihkajalikkuse, kultuurivaenulikkuse ja šovinismi tüvesid ka rahuajal ühiskondlikes mustrites uinunud olekus olemas. Kuid katastroofid, sotsiaalsed raputused ja sõjalised konfliktid päästavad nad valla. Venemaa ei ole siin erand.
Viirustele soodne keskkond on Vene ühiskonnas välja kujunenud järk-järgult. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal algasid Venemaal võimsad rahvusliku eneseidentifitseerimise protsessid vabaduse, eraomandi ja kodanikuõiguste ülimuslikkuse platvormil. Majanduskriis, elatustaseme langus, lokkav kuritegevus ja Jeltsini eliidi varastamine tõid aga kaasa selle, et Venemaa kodanikud pettusid reformides ja demokraatias. Tekkis nõudlus «kõva käe» järele. Seda hakkas pakkuma Putin, kes alustas sõda oligarhide, terroristide ja poliitilise opositsiooniga ning kuulutas välja «Venemaa erilise tee».
Samal ajal hakkas Kremli kontrolli alla sattunud Vene meedia venelasi Lääne liberaalsete väärtuste vihkamise toksiinidega mürgitama. Ja 2014. aastal, pärast Krimmi annekteerimist, sai Venemaa ühiskond süsti, milles oli võimas annus imperialistlikku hiilgust. Šovinismi mürk lülitas välja enesealalhoiuinstinktid ja äratas iha uute võitude järele. Sõda Ukrainaga muutus vältimatuks. Ja kui kaheksa aastat hiljem Putin Ukrainasse tungis, langes telepropagandast mürgitatud Vene ühiskond elavate surnute seisundisse, kes on oma looja tahte kontrolli all.
Venemaa kodanike täielikku toetust Ukraina-vastasele «sõjalisele erioperatsioonile» ning valmisolekut Putini paleede ja Rotenbergide jahtide eest surra võib hinnata zombikäitumisena. Kuid Putini režiimile sellest ei piisa. Ta tahab kontrollida Venemaa kodanike isiklikku elu. Seetõttu pöörab režiim palju tähelepanu Venemaa elu sisemisele korraldusele. Kreml julgustab tagant algatusi ja võtab vastu seadusi, mis pigistavad Vene ühiskonna igast poorist välja vabaduse ja alternatiivide võimaluse ning lõpuks halvavad venelaste tahte.
Ühiskonna mobiliseerimine võitluseks Ukrainaga on Kremli jaoks oluline. Kuid praegu on Venemaa sisepoliitika põhipunktiks võitlus abielu institutsiooni taastamise eest Vana-Vene traditsioonide järgi. Selle põhjuseks on Venemaa rahvaarvu vähenemine. Aga ilma täiendava inimressursita on Putini režiim määratud majanduslikule stagnatsioonile ja sõjalisele lüüasaamisele. Patriarhaalsesse minevikku naasmine on kuulutatud tulevikku liikumise strateegiaks. Sisuliselt on see Vene riigi skisoidse häire diagnoos. Sellest mängust võtavad aga entusiastlikult osa paljud kodanikuaktivistid. Motivatsiooni on mitmesugust: olla nagu kõik teised, massist eristuda, ülemustele pugeda, kasutada võimalust ja tõsta oma isiklikud luulud riikliku poliitika tasemele.
Mulle meenub skandaal, mis juhtus 10 aastat tagasi Tomskis, kui õigeusu kiriku misjoniosakonna juhataja Maksim Stepanenko tegi ettepaneku hakata üksikemasid litsideks nimetama. «Misjonäri» arvates olid väljaspool abielu sündinud lapsed tõend naise lõtvadest elukommetest. Tomski avalikkuses puhkes pahameel ja Maksim Stepanenko viidi üle madalamale ametikohale. Aga praegu jätkab ta koguduses teenimist. Tol ajal ütles ka üks Tomski linnaduuma liige, et huulepulgaga värvivad huuli ainult Prantsuse prostituudid ja tõelised Vene naised peaksid kasutama looduslikke värvaineid, näiteks peeti. Saadikut pilgati ajakirjanduses ja ühismeedias. Kuid praegu kujundavad need inimesed peresuhete ideoloogiat Venemaal. Ja nende algatused pole sugugi süütud.
Nii on Venemaa riigiduumas (mida Venemaa juurdluskomitee juht Bastrõkin nimetas hiljuti «riigiduuraks» ehk riigilolliks) alanud võitlus perevägivalla seaduse ümber. Seitse aastat tagasi dekriminaliseeriti Venemaal esmakordse perevägivalla juhtumid. See tähendab, et naise või mehe võib poolsurnuks peksta ja trahviga pääseda, kui peksmine leidis aset esimest korda. Nüüd soovivad fraktsiooni Uued Inimesed liikmed mõningaid seaduse sätteid karmistada, sest selle kehtivusaja jooksul on tulnud ette palju juhtumeid, kus elukaaslased on perevägivalla tagajärjel surnud. Sellele on vastu Ühtse Venemaa partei liikmed, kes nimetavad algset seadust läänevastaseks ja kutsuvad üles kõiki, kes selle muutmise toetuseks sõna võtavad, välisagentideks ja Navalnõi toetajateks liigitama. Venemaa justiitsministeerium omakorda valmistab ette childfree ideoloogiat keelavat seadust, mis peab lastetu elu populariseerimist äärmusluseks.
Rahvaarvu suurendamise eest võitlejate sõnul peaksid Vene naised sünnitama nii sageli kui võimalik, eelistatavalt rohkem poisse, et Vene armee ridu täiendada. Seetõttu teevad Venemaa regioonidest pärit parlamendiliikmed ettepanekuid keelustada abort ja rasestumisvastased vahendid või lasta müügile aukudega kondoome. On tehtud ettepanek kehtestada 16 kuni 60 aasta vanustele naistele abortide keeld. Keelu algatajate sõnul – kui pensionär oskas rasestuda, siis peab ka sünnitama. Filosoof Aleksander Dugin teeb aga ettepaneku linnad ümber asustada ja inimesed küladesse tagasi saata, kus mees ja naine igavusest sagedamini armatsevad ja igal aastal lapsi saavad. Habemikust mees, ümmargune naine ja lastekari, nagu oreliviled reas. See on Dugini ideaal, mis ühtib täielikult Hitleri Saksa perekonna ideaaliga. Tõsi, Saksamaa esinatsi ettekujutuses ei olnud mehel habet.
Tugeva perekonna nimel peetava võitlusega on liitunud Venemaa rahandusministeerium, mis valmistab ette ettepanekut tõsta abielulahutuse dokumentide vormistamise riigilõiv 650 rublalt 5000 rublale (6 eurolt 50 eurole). Samuti kaalutakse 1992. aastal kaotatud lastetusmaksu taastamist. Vene perekonna tugevdamiseks tehtud eksootiliste ettepanekute seas on toidu kojutellimise keeld, et naine lõuna- ja õhtusöögid ise valmistaks ning oma kokakunstiga mehe tugevate sidemetega enda külge köidaks. Ja loomulikult muutub pühapäeviti kirikus käimine kohustuslikuks, sest kirik on moraali ja kultuuri peamine tsitadell. Üks Vene õigeusu kiriku patriarhi lähikonda kuuluvatest vaimulikest ongi juba öelnud: «Õigeusu kultuur tähendab enamat kui vene kultuur.» Väljendist «Lapsed, köök ja kirik» on saamas Venemaa rahvastikupoliitika juhtiv ideologeem. Venemaa riigiduumas on muret tuntud ka naiste ilustandardite pärast ja on kutsutud üles reguleerima naiste huulte suurendamist. Ühe seaduseelnõu seletuskiri ütleb: «Vaja on selget eeskirja, missugune peab olema huulte maht, missugune suurusjärk, kui suur on lubatud suurendamise protsent ning mittestandardsete huultega tüdrukud saata sundravile.»
Arusaadav, et rahvaarvu suurendamise võitlusega käib kaasas Putini lubadus lastega peresid materiaalselt toetada. Ja loomulikult maalib Vene propaganda sinna juurde õuduspilte pere- ja abielusuhete halvenemisest Euroopas. Seetõttu on Vene perekonna peamiseks vaenlaseks kuulutatud LGBT-kogukond, kes tõmbab demograafilisi näitajaid alla. Aga soovahetus on sisuliselt võrdsustatud ekstremismiga. Juba on teada juhtumeid, kus Venemaa transsoolised inimesed on langenud avaliku tagakiusamise ohvriks ja on sunnitud uuesti sugu vahetama. Ja Vene tšekistidel on tekkinud uus meelelahutus: nad šantažeerivad geisid ja saadavad nad Ukraina sõtta «ümber kasvama», et nad kas sureksid seal või muutuksid «tõelisteks meesteks». Ja mitte mingisuguseid avalikke proteste ei ole, on vaid hääletu nurin ja rahulolematus. Saanud rahvalt piiramatu võimu, murdis Putin Venemaa selgroo ja surus venelased põlvili.
Ja ma üldse ei imestaks, kui Venemaal hakkavad naised varsti sünnitama mitte sellepärast, et nad last tahaksid, vaid sellepärast, et nii on vaja – sest nii ütles Putin. Selles seisnebki Vene rahva suur tragöödia: sõda saab varem või hiljem läbi, aga zombid jäävad. Ja pole vaktsiini, mis nad kiiresti ellu tagasi tooks. On ainult lootus: aeg ravib ja eemaldab kehast mürgi. Kuigi ellu ei jää mitte kõik...
Tõlkinud Ago Raudsepp