Allikas: Postimees.ee 04.09.2025
Minu kodulinnas Tomskis likvideeriti 21. augustil 2025 Ukraina kultuurikeskus Džerelo (Allikas), mille lõid ukraina aktivistid 1990. aastal. See on vaid üks näide ukraina rikkaliku pärandi täielikust hävitamisest Putini Venemaal.
Pärast NSVLi lagunemist rõhutas Venemaa esimene president Boriss Jeltsin rahvuspoliitika ülimat olulisust, sest kultuurilised sidemed postsovetlikus ruumis võimaldasid säilitada endiste NSV Liidu vabariikide ühtsuse illusiooni. Nii allkirjastati 1998. aastal Venemaa ja Ukraina kokkulepe vastastikku kultuurikeskuste loomise kohta. Samal aastal avati Moskva kesklinnas Vanal Arbatil ukraina rahvuslik kultuurikeskus, millest sai katusorganisatsioon paljude Venemaa piirkondade ukraina diasporaa keskuste jaoks.
Kuid pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ja sõjategevuse algust Donbassis 2014. aastal sai just see keskus Venemaa ultrate pidevate provokatsioonide sihtmärgiks: nad põletasid keskuse hoone ees Ukraina lippe, määrisid seinu värviga ja nurjasid kultuuriüritusi. Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ukraina rahvuslik kultuurikeskus Moskvas suleti. Kultuurikeskuste kokkuleppe Ukrainaga tühistas Vladimir Putin 2024. aastal. See, et Kremlis istuv juht vihkab Ukrainat ja ukrainlasi lausa patoloogiliselt, on meditsiiniline fakt. Aga miks sai just Ukrainast Putini maniakaalse jälitamise objekt? Selle mõistmiseks vaadelgem ajaloo lehekülgi.
Kuidas ukrainlased «kiiluna» Venemaale tungisid
19.–20. sajandil, pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal ja Transsiberi raudteemagistraali ehitamist, algas ukrainlaste massiline ümberasumine mitmetesse Venemaa piirkondadesse. Heas kliimas ja vabadel viljakatel maadel rajasid Ukrainast pärit inimesed väga kiiresti jõukaid asulaid, rakendades oma rahvuslikke andeid põlluharijate ja karjakasvatajatena. Nii tekkis Venemaa lõunaosas Kubanis Malinovõi Klin (tlk Vaarikakiil), Alam-Volgamaa metsasteppides Žoltõi Klin (Kollane Kiil), Lõuna-Siberis ja Põhja-Kasahstanis Serõi Klin (Hall Kiil), Kaug-Ida lõunaosas aga Zeljonõi Klin ehk Zeljonaja Ukraina (Roheline Kiil ehk Roheline Ukraina). Kliniks nimetasid ukrainlased maatükki, mida eesti keeles kutsuti jaosmaaks. Hiljem sai sellest üldnimetus kõigi maa-alade jaoks, kus ukrainlased väljaspool Ukrainat elasid. Eelmainitud aladel oli ukrainlaste osakaal kohaliku elanikkonna hulgas kuni 70 protsenti. Paljud rändurid märkisid 20. sajandi alguses, et Kaug-Ida külades «ei kuule vene kõnet üldse, ainult väikevenelaste murrakut, ja laadad toimuvad seal täpselt nagu kusagil Poltava lähedal Mõrhorodis».
1917. aastal, pärast Nikolai II troonist loobumist ja Ajutise Valitsuse moodustamist Peterburis, hakkas Venemaa ukrainlaste rahvuslik eneseteadvus kiiresti kasvama. Kubanis toimus raada ehk kohalike ukrainlaste ja kasakate kokku kutsutud nõuandva organi istung. Raada kuulutas välja Kubani vabariigi loomise. Kaug-Idas toimus esimene üleukrainaline Kaug-Ida kongress, mille delegaadid nõudsid Ajutiselt Valitsuselt Ukrainale ja Rohelisele Ukrainale Venemaa koosseisus riikliku rahvusliku autonoomia andmist. Sunniviisilise venestamise tagajärgede vastu võitlemiseks hakati Rohelises Ukrainas avama ukraina koole, välja andma ukrainakeelseid ajalehti, moodustama riigivõimuorganeid ja looma rahvuslikke relvajõude. Venemaal puhkenud kodusõda ja Punaarmee pealetung tegid lõpu kõigile neile plaanidele: ukrainlaste omavalitsus Kubanis ja Kaug-Idas hävitati aastatel 1920–1922, selles osalenud lasti maha.
Putini kurss Suur-Venemaa poole
Pole üllatav, et endise impeeriumi rahvaste katsetest iseseisvust saavutada kujunes trauma kõigile järgnevatele NSV Liidu valitsejatele ja see pärandus ka Putinile. Juba 2016. aastal tegi Vladimir Putin oma avalikes kõnedes etteheiteid Leninile, kes kaitses tema arvates asjatult ja Stalinit trotsides rahvaste õigust enesemääramisele kuni eraldumiseni välja. Stalin toetas vabariikide autonoomiat ja oli rahvaste riikliku iseseisvuse vastu. Kuid võitis Lenini mudel. Putini arvates pandi NSV Liidu alla seeläbi «ajalooline miin», mis Nõukogude Liidu 1991. aastal purustas. See aga on Putini arvates «20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia», kuna «lagunes ajalooline Venemaa, mida loodi tuhat aastat». Pannes võrdusmärgi NSV Liidu ja ajaloolise Venemaa vahele, teatas Putin tegelikult oma plaanidest kaotatud pärand taastada.
Paljud eksperdid on seisukohal, et jutt käib Putini katsetest taastada Vene impeerium uues vormis. Mina arvan aga, et Putin ei taha teist korda ajaloolisele rehale astuda: tal pole vaja mitmerahvuselist föderatsiooni, kus rahvaste õigus enesemääramisele säilib küll vaid formaalselt, ent siiski. Putinile on tarvis ühtset ja jagamatut Suur-Venemaad, kus vaieldamatult domineerivaks saab just vene etnos. Kaks aastakümmet on Putini režiim järginud just seda teed, kärpides rahvusvabariikide õigusi, likvideerides rahvuslikke koole, piirates rahvuskeelte õpetamist, muutes kunagi majanduslikult iseseisvad piirkonnad toetust saavaks ja täielikult Moskvast sõltuvaks. Ukrainlastest aga, kui kõige arvukamast diasporaast, kellel on väljaspool Venemaad oma riik, sai Putini jaoks mitte lihtsalt väljakutse, vaid ähvardav oht, mis segas plaane taaselustada Suur-Venemaa – ajalooline Venemaa, kuhu kuulusid Moskva-Venemaa, Valge-Venemaa (Valgevene) ja Ääremaa-Venemaa (Ukraina). Oli oht, et Venemaa ukrainlased oleksid võinud saada Euroopa poliitiliste ideede kandjaks ja seeläbi uueks miiniks.
Ukraina kui Anti-Venemaa
Vladimir Putini artikkel «Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest» avaldati Kremli veebilehel 2021. aasta juulis. Sisuliselt oli see manifest, mis nägi ette Ukraina vägivaldset integreerimist Venemaa riiklikku ruumi sõjalisel teel. Artikli lõpuosas mainis Vladimir Putin kaheksa korda projekti «Anti-Venemaa». Kremli liider väitis, et lääneriigid häälestavad aktiivselt Ukrainat Venemaa vastu, ajades vennasrahvad omavahel tülli. Arvukad Euroopa eksperdid kiirustasid ühiselt Putini väidet ümber lükkama. Aga ma arvan, et Putinil oli õigus selles, et 2021. aastaks oli Ukrainast tõepoolest saanud Anti-Venemaa. Kui Baltimaid mitte arvestada, siis arenes kõigist postsovetlikest riikidest just Ukraina 30 aasta jooksul pärast NSVL lagunemist teel demokraatia poole kõige kaugemale.
Lühike demokratiseerimise periood Venemaal lõppes Putini presidendiks valimisel tšekistide ja oligarhide revanšiga. Ukraina aga, olles läbi elanud kaks Maidani, asus kindlalt eurointegratsiooni teele. Poliitiline konkurents, võimu sõltuvus rahvast ja sõltumatu kohtuvõim, kodanikuühiskonna kontroll jõustruktuuride ja armee üle, tsensuuri puudumine, sõna- ja loomevabadus, austus inimõiguste vastu ja isiksuse ülimuslikkus riigi ees – kõik need lakkasid olemast lihtsalt loosungid ja muutusid strateegiaks Ukraina riigis, mis rahva nimel kuulutas kavatsust saada Euroopa osaks. Putini Venemaa jaoks aga, mis läks mõõdukast autokraatiast üle sõjaväelisele diktatuurile, said kõik need Ukraina plaanid väljakutseks, ohuks ja kõrvakiiluks. Putini jaoks seisnes oht ka selles, et Ukrainast sai moodne riik ning Venemaa loomingulise ja poliitilise eliidi keskus nihkus Moskvast Kiievisse.
Venemaa meelelahutustööstus ja ettevõtjad üldse avasid Kiievis ja Lvivis ööklubisid, restorane, ehitasid Karpaatidesse suusakuurorte ja investeerisid Ukraina idufirmadesse. Kuni Krimmi annekteerimiseni 2014. aastal filmiti Ukrainas üle 70 protsendi Venemaa telesarjadest koostöös Ukraina režissööride ja näitlejatega. Muu hulgas filmiti seal aastatel 2008–2012 kuus hooaega Venemaal ülipopulaarsest telesarjast «Svatõ» («Langud»), mille peaprodutsent oli Volodõmõr Zelenskõi. Ukrainast sai riik, mille järgi joondusid teisedki, mitte ainult liberaalne ja loominguline Venemaa. Isegi Venemaa ametnikud, nähes, et Ukrainas ei võitnud ükski presidendikandidaat valimiste esimeses voorus ega saanud 90 protsenti, küsisid jahmunult üksteiselt: «Ah soo? Kas nii tohtiski?!» Just seda Putin ei suutnudki Ukrainale andestada. Ta tahtis, et Ukrainast saaks teine «Valgevene» – marionettriik sõgeda diktaatoriga, kelle Kreml ise troonile paneks.
Kui Ukraina presidendiks sai 2010. aastal viienda katse järel Venemaa-meelne Donetski maffia juht Viktor Janukovõtš, otsustas Kreml, et mäng on võidetud, kõik kulgeb plaani järgi ja Ukraina saatus Suur-Venemaa osana on otsustatud. Ent 2014. aastal põgenes Janukovõtš ülestõusnud rahva eest ja vihane Putin kuulutas Ukrainale sõja, annekteerides Krimmi ja kasutades Ukraina idaosas separatiste oma proksivägedena. Ent järk-järgult sai teravast vastasseisust Donbassis aastatel 2014–2018 hoopis vinduv konflikt. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi täitis 2020. aastaks sisuliselt oma valimislubaduse ja peatas sõja riigi idaosas (ÜRO andmetel hukkus 2020. aastal Donbassis sõjategevuse tagajärjel 26 ning 2021. aastal 25 tsiviilisikut). Mõistes, et Suur-Venemaa plaan on ohus, otsustas Putin «Ukraina küsimuse» lõplikult lahendada, võttes ette ulatusliku agressiooni Ukraina vastu. Venemaa Ukraina-vastane poliitika jõudis uuele tasemele.
Ukraina pärandi tühistamine
Ukrainlaste etnilise identiteedi hajutamisel on Venemaal pikk ajalugu. Juba Tsaari-Venemaal sundis poliitiline konjunktuur neid ukrainlasi, kes soovisid teha karjääri riigiteenistuses, end rahvuselt venelaseks tunnistama. Putini Venemaal pole midagi muutunud. Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kelle ema kandis perekonnanime Bublei, eelistab mitte meenutada, et ta sündis ja veetis lapsepõlve Ukrainas. Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhi esimene asetäitja Sergei Kirijenko kannab oma ema ukrainapärast perekonnanime, ta ema õppis Odessas. Putini-meelne ukrainapärase perekonnanimega oligarh Gennadi Timtšenko veetis lapsepõlve Ukrainas ja lõpetas kooli Odessa oblastis. Ent kõik nad peavad end venelaseks, varjates oma ukraina juuri. Ja siin on hämmastavad arvud: ukrainlaste arv Vene Föderatsioonis vähenes 1989. aastast 2021. aastani 5,5 korda – 4,4 miljonilt 0,8 miljonini. On täiesti ilmne, et ukrainlaste seas polnud mingit hukatuslikku katku – venemaalased lihtsalt loobusid massiliselt ukraina rahvusest, mis oli muutunud poliitiliselt ebakindlaks, ja võtsid omaks vene rahvuse.
Ukraina kultuuri hiiliv tühistamine Venemaal kestab juba üsna kaua, kuid eriti on see seotud just Putini valitsemisajaga. Juba 2010. aastal sulges kohus ainsa riikliku Ukraina kirjanduse raamatukogu Moskvas ja 2018. aastal likvideeris selle lõplikult süüdistusega äärmuslike raamatute levitamises. Viimase 20 aasta jooksul on Venemaa lõunaosas ja Põhja-Kaukaasias (endises Malinovõi Klinis) suletud ligi kakskümmend ukraina rahvuslik-kultuurilist ühingut. Krasnodari krais tegutses kuni hiljutise ajani viis ukraina rahvuskeskust. Nende likvideerimist alustati 2008. aastal. Viimane neist, Sodružestvo Kuban-Ukraina, suleti 2023. aastal. 2021. aastal likvideeris kohus Primorski krais (endises Zeljonõi Klinis) Kaug-Ida Ukraina vaimse kultuuri ja hariduse keskuse Prosvetitelstvo. 2020. aastal likvideeriti Omskis Ukraina kultuurikeskus Sirõi Klin. Suleti ukraina rahvuslik-kultuurilised ühingud Astrahanis (endine Žoltõi Klin), Rostovis Doni ääres ja Taganrogis. Mõned keskused suletakse isegi hoolimata Ukraina sõja aktiivsest toetamisest. Nii suleti 2021. aastal Kalmõkkia Ukraina Rahva Liit, kuigi selle juht Vladimir Omeltšak kiitis heaks Krimmi annekteerimise.
On ka erandeid. Näiteks tekkis 2022. aastal Põhja-Osseetiasse uus ukraina keskus Slavutitš. Organisatsiooni esimees Viktor Hamaza räägib sotsiaalmeedias sageli, kuidas Kaukaasia ukrainlased saadavad humanitaarabi Venemaa sõjaväelastele, kes osalevad sissetungis Ukrainasse. 1. septembrist 2025 on Venemaal ukraina keel kooliprogrammist välja jäetud. See tähendab selle keele kohustusliku õpetamise kaotamist alg-, põhi- ja keskkoolis, sealhulgas okupeeritud Ukraina territooriumidel. Juba aastatel 2017–2019 keelati ukraina keele kasutamine riigikeelena Ukraina Donetski ja Luhanski oblastite okupeeritud aladel. Annekteeritud Krimmi konstitutsioonis on alles ukraina keele kui riigikeele staatus. Kuid sel aastal suletakse Krimmis ning Donetski, Luhanski, Zaporižžja ja Hersoni oblastite Venemaa kontrolli all olevatel aladel kõik ukraina koolid. Ukraina keele õppimine toimub Vene okupatsiooni tingimustes salaja, konspiratiivkorterites.
Putini kinnisidee on Ukraina ja ukraina kultuuriloolise pärandi hävitamine. See on Kremlis istuva juhi isiklik maania, mis on muutunud Venemaa riiklikuks poliitikaks. Ja ainult Putini režiimi kokkuvarisemine võib selle hulluse peatada.
Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart.