Nikolai Karpitski. Mida mõtlevad Donetski oblasti elanikud Venemaast?

Allikas: Postimees.ee 04.10.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8336475/nikolai-karpitski-mida-motlevad-donetski-oblasti-elanikud-venemaast

Levinud on poliitiline müüt, justkui ihaldaksid Donbassi elanikud Venemaad. See müüt on ohtlik: Kremlile on see sissetungi õigustus, lääneriikidele aga põhjus rääkida «territoriaalsest vahetusest». Aga kas sellel müüdil on alust, küsib Slovjanski elanik Nikolai Karpitski.

Donetski oblasti elanikele on eeskätt omane kohalik ehk regionaalne identiteet, kuid üha kiiremini kujuneb ka ühine Ukraina identiteet. Vene identiteeti ei ole aga üldse: keegi ei ihale Venemaad pelgalt seetõttu, et peab end venelaseks. Venemaad pooldavaid meeleolusid on tõepoolest olnud ja osalt need püsivad, kuid neid annab seletada teiste põhjustega.

«See on minu maa, ükskõik milline võim siin ka poleks»

Rahvusliku identiteedi kujunemine on alati pikaajaline protsess. Enne sõda oligi Ida-Ukrainas valdav kohalik identiteet. Avdijivkast pärit sõber ütles mulle pärast seda, kui tema linna 2015. aastal pommitati: «See on minu maa, olgu võim milline tahes – Ukraina või Vene.» Paljud pidasid peamiseks kuuluda ühte oma linna või rajooniga. Ukraina jäi neile abstraktseks: nad reisisid riigis vähe ega vaadanud peaaegu üldse Ukraina kanaleid. Nendele oli tähtis endise NSV Liidu «avatud ruum» – seal elasid sugulased ja sõbrad. Just seda kohalikku identiteeti esitas Vene propaganda Vene identiteedina ja õigustas sellega 2014. aastal Ida-Ukrainasse tungimist.

Ühe müüdi järgi ahistati Ida-Ukraina elanikke, sest nad soovisid rääkida vene keelt. Tegelikult ei olnud keel enne sõda põhimõtteline küsimus: inimesed suhtlesid vene-ukraina segakeeles suržikis. Ukraina keelest said kõik aru ja kirjakeele normi raskused olid pigem haridusprobleemide tagajärg, mida praegu edukalt lahendatakse. Praegu oskab Donbassi noorem põlvkond ukraina keelt märksa paremini, kui oskas vanem põlvkond.

Nõukogude nostalgia ja Venemaa mõju

Kohalikud poliitilised jõud kasutasid «suure ruumi» nostalgiat ära ning toetusid regionaalsele identiteedile. On iseloomulik, et Viktor Janukovõtši partei kandis just Regioonide Partei nime. Vastasseisus Kiieviga kujundasid nad diskursuse, mis väliselt meenutas Venemaa-meelset ja Ukraina-vastast hoiakut. Siiski ei tähendanud see, et elanikud toetasid selliseid poliitikuid, Venemaa poole püüdlemist. Nad otsisid lihtsalt jõudu, mis oleks nende kohalikule identiteedile kõige lähedasem. Inimesed võtsid vaikimisi omaks kohaliku poliitilise diskursuse, kuid mitte Venemaa-meelsete parteide poliitilisi ideid.

Tavalisel eakal Donbassi elanikul, kes on kasvanud Nõukogude Liidus, on raske piire omaks võtta. Harjumuspäraselt ei vaata ta Ukraina, vaid Venemaa telekanaleid. Seejuures ei kujune tal ikkagi Vene identiteeti. Ta tunneb end ennekõike kohalikuna ja hindab sellest vaatepunktist, mida Ukraina ja Venemaa talle pakuvad. Suurt rolli mängib propaganda tõhusus. Ukraina propaganda on kaootiline, sel puuduvad ühtne keskus ja monopol ning enamasti ei jõua see niisuguse Donbassi elanikuni, temast saab tsentraliseeritud ja süstemaatilisele Vene propagandale kerge saak.

Seepärast levivadki vähese haridusega inimeste seas kõige jaburamad müüdid. Ühed on veendunud, et nende linnu ei pommita mitte Vene, vaid Ukraina sõjavägi. Teised, kes on eluaseme kaotanud, unistavad, et Venemaa tulles saavad Donetskis töö ja uue korteri. Ent need inimesed ei moodusta eraldi sotsiaalset rühma. Enamik Donbassi elanikke ei toetanud niinimetatud Venemaa-meelseid parteisid mitte Venemaa-ihaluse pärast, vaid lootes nende oskusele «kokku leppida» nii Kiievi kui ka Moskvaga. Inimesed tahtsid vaid oma elu lihtsustada, näiteks sõita mõlemal pool rindejoont sugulaste juurde, kuid enamik neist, kes hääletasid viimastel valimistel Venemaa-meelse opositsiooniplatvormi Elu Nimel poolt, ei taha sugugi Venemaale ning lükkab kategooriliselt tagasi idee «vahetada territoorium rahu vastu».

Niinimetatud referendumeid, mida Venemaa-meelsed jõud korraldasid 2014. aastal Donetski ja Luhanski oblastis, ei saa rahva tahte väljenduseks pidada mitte ainult seetõttu, et need olid juriidiliselt tühised, vaid ka seetõttu, et need toimusid igasuguse ühiskondliku aruteluta. Suurt osalust seletab muu: inimesed ei kujutanud veel ette tulevase sõja ja repressioonide ulatust, kuid tundsid hirmu tuleviku ees. Niisuguses referendumi imitatsioonis osalemine lõi olukorra mõjutamise illusiooni ja kujunes psühholoogiliseks kaitseks abituse vastu. Paljud veensid end, et ei hääleta Ukrainast lahkulöömise, vaid üksnes piirkonna rahalise iseseisvuse poolt, et mitte kõike Kiievisse ära anda. Nii mõned elanikud vähemalt mulle referendumil osalemist selgitasid.

Ukraina identiteedi kujunemine sõja tingimustes

Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse kiirendas Donbassi elanike Ukraina identiteedi kujunemist suuresti tänu sellele, et nad suhtlesid kogu riigi vabatahtlikega. 2016. aastal elasin kuu aega ühes Avdijivka äärelinna baptistikirikus ukrainlaste mahajäetud Donetski lennujaama lähedal. Meie juurde tulid Volõõnia kristlastest vabatahtlikud, kes viisid toitu rindelähedastesse küladesse. Üks neist küsis minult kohaliku noorsoo kohta: «Kuidas neid aidata? Nad kuulevad ainult Venemaa-meelset propagandat ega tea, kuidas Ukraina elab.» Ma vastasin: «Ärge hakake neid veenma, kutsuge nad lihtsalt enda juurde Lutskisse.» Nii said Avdijivka noored oma silmaga näha, et Ukraina on normaalne Euroopa riik. Kümne aasta jooksul on paljude Donbassi elanike vaated niisuguse suhtlemise mõjul tugevasti muutunud. Kui varem suhtusid paljud Ukrainasse kriitiliselt, siis nüüd jäävad nad küll kriitiliseks võimu, ent mitte Ukraina vastu, sest peavad ka endid Ukraina osaks. Muutunud on ka Venemaasse suhtumine.

Pommitamist kogetakse Kiievis ja Donbassis põhimõtteliselt erinevalt. Pealinnas on inimestel mõni minut aega, et sotsiaalmeedias hoiatust nähes otsustada, kas peituda vannituppa, laskuda varjendisse või jätta signaal tähelepanuta. Donbassis ei ole reageerimiseks aega. Siin harjub inimene elama pidevas ohus. Tulistamise ajal jätkavad paljud oma toimetusi või jälgivad toimuvat üllatava rahuga. Järk-järgult jõuab kohale arusaam: terve riik töötab selle nimel, et sind tappa, ning jääb üle vaid loota, et järgmine tulelöök ei taba sind. Mõni ei suuda selle taipamisega leppida ja usub endiselt, justkui tulistaksid «omad», kuid enamik mõistab: surm tuleb just Venemaalt.

Agressori poliitika fundamentaalne vastuolulisus ja suutmatus Ukrainat mõista

Ida-Ukrainas on olukord põhimõtteliselt teistsugune kui Balti riikides, kus vene kogukonnad elavad eraldi ning põrkavad kokku keelebarjääri ja võõraste kultuuriliste stereotüüpidega. Ukrainas ei ole rahvusprobleemi: ühiskond ei ole etniliselt lõhestunud ning kümne aasta jooksul, mil ma siin elanud olen, ei ole minult kordagi rahvuse kohta küsitud. Vene propagandast hoolimata ei pea Donbassi venekeelsed elanikud keelt probleemiks: kõik saavad ukraina keelest aru ja suhtlevad rahulikult suržikis ning enamik on sellega täiesti rahul.

Putin saab tõepoolest spekuleerida Balti riikide keeleliste ja rahvuslike vastuoludega. Ukraina puhul tuli tal paraku välja mõelda müüt, nagu kitsendataks seal vene keele kõnelejate õigusi. Ja toetuse, ehkki minimaalse, ta leidiski. Selle põhjused ei peitu siiski keeles ega rahvuses, vaid ideoloogias: osa elanikke, niinimetatud vatnikud, tajub «Vene maailma» Nõukogude kommunistliku süsteemi aseainena.

Peamine vastuolu seisneb selles, et Nõukogude ideoloogia oli internatsionalistlik, kuid praegune Vene võim kasutab selle tööriistu ilmselgelt šovinistliku, oma olemuselt natsistliku poliitika elluviimiseks. See Venemaa poliitika põhiline vastuolu määrab ta tulevikus kaotajaks, hoolimata sellest, et praegu on ta kurnamissõja pidamiseks paremini mobiliseeritud kui Ukraina ja muud Euroopa riigid.

Vene keelest tõlkinud Anneli Sihvart.

Andrei Kuzitškin. Kremlis istuv juht vihkab ukrainlasi lausa patoloogiliselt

Allikas: Postimees.ee 04.09.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8317347/andrei-kuzitskin-kremlis-istuv-juht-vihkab-ukrainlasi-lausa-patoloogiliselt

Minu kodulinnas Tomskis likvideeriti 21. augustil 2025 Ukraina kultuurikeskus Džerelo (Allikas), mille lõid ukraina aktivistid 1990. aastal. See on vaid üks näide ukraina rikkaliku pärandi täielikust hävitamisest Putini Venemaal.

Pärast NSVLi lagunemist rõhutas Venemaa esimene president Boriss Jeltsin rahvuspoliitika ülimat olulisust, sest kultuurilised sidemed postsovetlikus ruumis võimaldasid säilitada endiste NSV Liidu vabariikide ühtsuse illusiooni. Nii allkirjastati 1998. aastal Venemaa ja Ukraina kokkulepe vastastikku kultuurikeskuste loomise kohta. Samal aastal avati Moskva kesklinnas Vanal Arbatil ukraina rahvuslik kultuurikeskus, millest sai katusorganisatsioon paljude Venemaa piirkondade ukraina diasporaa keskuste jaoks.

Kuid pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ja sõjategevuse algust Donbassis 2014. aastal sai just see keskus Venemaa ultrate pidevate provokatsioonide sihtmärgiks: nad põletasid keskuse hoone ees Ukraina lippe, määrisid seinu värviga ja nurjasid kultuuriüritusi. Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ukraina rahvuslik kultuurikeskus Moskvas suleti. Kultuurikeskuste kokkuleppe Ukrainaga tühistas Vladimir Putin 2024. aastal. See, et Kremlis istuv juht vihkab Ukrainat ja ukrainlasi lausa patoloogiliselt, on meditsiiniline fakt. Aga miks sai just Ukrainast Putini maniakaalse jälitamise objekt? Selle mõistmiseks vaadelgem ajaloo lehekülgi.

Kuidas ukrainlased «kiiluna» Venemaale tungisid

19.–20. sajandil, pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal ja Transsiberi raudteemagistraali ehitamist, algas ukrainlaste massiline ümberasumine mitmetesse Venemaa piirkondadesse. Heas kliimas ja vabadel viljakatel maadel rajasid Ukrainast pärit inimesed väga kiiresti jõukaid asulaid, rakendades oma rahvuslikke andeid põlluharijate ja karjakasvatajatena. Nii tekkis Venemaa lõunaosas Kubanis Malinovõi Klin (tlk Vaarikakiil), Alam-Volgamaa metsasteppides Žoltõi Klin (Kollane Kiil), Lõuna-Siberis ja Põhja-Kasahstanis Serõi Klin (Hall Kiil), Kaug-Ida lõunaosas aga Zeljonõi Klin ehk Zeljonaja Ukraina (Roheline Kiil ehk Roheline Ukraina). Kliniks nimetasid ukrainlased maatükki, mida eesti keeles kutsuti jaosmaaks. Hiljem sai sellest üldnimetus kõigi maa-alade jaoks, kus ukrainlased väljaspool Ukrainat elasid. Eelmainitud aladel oli ukrainlaste osakaal kohaliku elanikkonna hulgas kuni 70 protsenti. Paljud rändurid märkisid 20. sajandi alguses, et Kaug-Ida külades «ei kuule vene kõnet üldse, ainult väikevenelaste murrakut, ja laadad toimuvad seal täpselt nagu kusagil Poltava lähedal Mõrhorodis».

1917. aastal, pärast Nikolai II troonist loobumist ja Ajutise Valitsuse moodustamist Peterburis, hakkas Venemaa ukrainlaste rahvuslik eneseteadvus kiiresti kasvama. Kubanis toimus raada ehk kohalike ukrainlaste ja kasakate kokku kutsutud nõuandva organi istung. Raada kuulutas välja Kubani vabariigi loomise. Kaug-Idas toimus esimene üleukrainaline Kaug-Ida kongress, mille delegaadid nõudsid Ajutiselt Valitsuselt Ukrainale ja Rohelisele Ukrainale Venemaa koosseisus riikliku rahvusliku autonoomia andmist. Sunniviisilise venestamise tagajärgede vastu võitlemiseks hakati Rohelises Ukrainas avama ukraina koole, välja andma ukrainakeelseid ajalehti, moodustama riigivõimuorganeid ja looma rahvuslikke relvajõude. Venemaal puhkenud kodusõda ja Punaarmee pealetung tegid lõpu kõigile neile plaanidele: ukrainlaste omavalitsus Kubanis ja Kaug-Idas hävitati aastatel 1920–1922, selles osalenud lasti maha.

Putini kurss Suur-Venemaa poole

Pole üllatav, et endise impeeriumi rahvaste katsetest iseseisvust saavutada kujunes trauma kõigile järgnevatele NSV Liidu valitsejatele ja see pärandus ka Putinile. Juba 2016. aastal tegi Vladimir Putin oma avalikes kõnedes etteheiteid Leninile, kes kaitses tema arvates asjatult ja Stalinit trotsides rahvaste õigust enesemääramisele kuni eraldumiseni välja. Stalin toetas vabariikide autonoomiat ja oli rahvaste riikliku iseseisvuse vastu. Kuid võitis Lenini mudel. Putini arvates pandi NSV Liidu alla seeläbi «ajalooline miin», mis Nõukogude Liidu 1991. aastal purustas. See aga on Putini arvates «20. sajandi suurim geopoliitiline tragöödia», kuna «lagunes ajalooline Venemaa, mida loodi tuhat aastat». Pannes võrdusmärgi NSV Liidu ja ajaloolise Venemaa vahele, teatas Putin tegelikult oma plaanidest kaotatud pärand taastada.

Paljud eksperdid on seisukohal, et jutt käib Putini katsetest taastada Vene impeerium uues vormis. Mina arvan aga, et Putin ei taha teist korda ajaloolisele rehale astuda: tal pole vaja mitmerahvuselist föderatsiooni, kus rahvaste õigus enesemääramisele säilib küll vaid formaalselt, ent siiski. Putinile on tarvis ühtset ja jagamatut Suur-Venemaad, kus vaieldamatult domineerivaks saab just vene etnos. Kaks aastakümmet on Putini režiim järginud just seda teed, kärpides rahvusvabariikide õigusi, likvideerides rahvuslikke koole, piirates rahvuskeelte õpetamist, muutes kunagi majanduslikult iseseisvad piirkonnad toetust saavaks ja täielikult Moskvast sõltuvaks. Ukrainlastest aga, kui kõige arvukamast diasporaast, kellel on väljaspool Venemaad oma riik, sai Putini jaoks mitte lihtsalt väljakutse, vaid ähvardav oht, mis segas plaane taaselustada Suur-Venemaa – ajalooline Venemaa, kuhu kuulusid Moskva-Venemaa, Valge-Venemaa (Valgevene) ja Ääremaa-Venemaa (Ukraina). Oli oht, et Venemaa ukrainlased oleksid võinud saada Euroopa poliitiliste ideede kandjaks ja seeläbi uueks miiniks.

Ukraina kui Anti-Venemaa

Vladimir Putini artikkel «Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest» avaldati Kremli veebilehel 2021. aasta juulis. Sisuliselt oli see manifest, mis nägi ette Ukraina vägivaldset integreerimist Venemaa riiklikku ruumi sõjalisel teel. Artikli lõpuosas mainis Vladimir Putin kaheksa korda projekti «Anti-Venemaa». Kremli liider väitis, et lääneriigid häälestavad aktiivselt Ukrainat Venemaa vastu, ajades vennasrahvad omavahel tülli. Arvukad Euroopa eksperdid kiirustasid ühiselt Putini väidet ümber lükkama. Aga ma arvan, et Putinil oli õigus selles, et 2021. aastaks oli Ukrainast tõepoolest saanud Anti-Venemaa. Kui Baltimaid mitte arvestada, siis arenes kõigist postsovetlikest riikidest just Ukraina 30 aasta jooksul pärast NSVL lagunemist teel demokraatia poole kõige kaugemale.

Lühike demokratiseerimise periood Venemaal lõppes Putini presidendiks valimisel tšekistide ja oligarhide revanšiga. Ukraina aga, olles läbi elanud kaks Maidani, asus kindlalt eurointegratsiooni teele. Poliitiline konkurents, võimu sõltuvus rahvast ja sõltumatu kohtuvõim, kodanikuühiskonna kontroll jõustruktuuride ja armee üle, tsensuuri puudumine, sõna- ja loomevabadus, austus inimõiguste vastu ja isiksuse ülimuslikkus riigi ees – kõik need lakkasid olemast lihtsalt loosungid ja muutusid strateegiaks Ukraina riigis, mis rahva nimel kuulutas kavatsust saada Euroopa osaks. Putini Venemaa jaoks aga, mis läks mõõdukast autokraatiast üle sõjaväelisele diktatuurile, said kõik need Ukraina plaanid väljakutseks, ohuks ja kõrvakiiluks. Putini jaoks seisnes oht ka selles, et Ukrainast sai moodne riik ning Venemaa loomingulise ja poliitilise eliidi keskus nihkus Moskvast Kiievisse.

Venemaa meelelahutustööstus ja ettevõtjad üldse avasid Kiievis ja Lvivis ööklubisid, restorane, ehitasid Karpaatidesse suusakuurorte ja investeerisid Ukraina idufirmadesse. Kuni Krimmi annekteerimiseni 2014. aastal filmiti Ukrainas üle 70 protsendi Venemaa telesarjadest koostöös Ukraina režissööride ja näitlejatega. Muu hulgas filmiti seal aastatel 2008–2012 kuus hooaega Venemaal ülipopulaarsest telesarjast «Svatõ» («Langud»), mille peaprodutsent oli Volodõmõr Zelenskõi. Ukrainast sai riik, mille järgi joondusid teisedki, mitte ainult liberaalne ja loominguline Venemaa. Isegi Venemaa ametnikud, nähes, et Ukrainas ei võitnud ükski presidendikandidaat valimiste esimeses voorus ega saanud 90 protsenti, küsisid jahmunult üksteiselt: «Ah soo? Kas nii tohtiski?!» Just seda Putin ei suutnudki Ukrainale andestada. Ta tahtis, et Ukrainast saaks teine «Valgevene» – marionettriik sõgeda diktaatoriga, kelle Kreml ise troonile paneks.

Kui Ukraina presidendiks sai 2010. aastal viienda katse järel Venemaa-meelne Donetski maffia juht Viktor Janukovõtš, otsustas Kreml, et mäng on võidetud, kõik kulgeb plaani järgi ja Ukraina saatus Suur-Venemaa osana on otsustatud. Ent 2014. aastal põgenes Janukovõtš ülestõusnud rahva eest ja vihane Putin kuulutas Ukrainale sõja, annekteerides Krimmi ja kasutades Ukraina idaosas separatiste oma proksivägedena. Ent järk-järgult sai teravast vastasseisust Donbassis aastatel 2014–2018 hoopis vinduv konflikt. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi täitis 2020. aastaks sisuliselt oma valimislubaduse ja peatas sõja riigi idaosas (ÜRO andmetel hukkus 2020. aastal Donbassis sõjategevuse tagajärjel 26 ning 2021. aastal 25 tsiviilisikut). Mõistes, et Suur-Venemaa plaan on ohus, otsustas Putin «Ukraina küsimuse» lõplikult lahendada, võttes ette ulatusliku agressiooni Ukraina vastu. Venemaa Ukraina-vastane poliitika jõudis uuele tasemele.

Ukraina pärandi tühistamine

Ukrainlaste etnilise identiteedi hajutamisel on Venemaal pikk ajalugu. Juba Tsaari-Venemaal sundis poliitiline konjunktuur neid ukrainlasi, kes soovisid teha karjääri riigiteenistuses, end rahvuselt venelaseks tunnistama. Putini Venemaal pole midagi muutunud. Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kelle ema kandis perekonnanime Bublei, eelistab mitte meenutada, et ta sündis ja veetis lapsepõlve Ukrainas. Vene Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhi esimene asetäitja Sergei Kirijenko kannab oma ema ukrainapärast perekonnanime, ta ema õppis Odessas. Putini-meelne ukrainapärase perekonnanimega oligarh Gennadi Timtšenko veetis lapsepõlve Ukrainas ja lõpetas kooli Odessa oblastis. Ent kõik nad peavad end venelaseks, varjates oma ukraina juuri. Ja siin on hämmastavad arvud: ukrainlaste arv Vene Föderatsioonis vähenes 1989. aastast 2021. aastani 5,5 korda – 4,4 miljonilt 0,8 miljonini. On täiesti ilmne, et ukrainlaste seas polnud mingit hukatuslikku katku – venemaalased lihtsalt loobusid massiliselt ukraina rahvusest, mis oli muutunud poliitiliselt ebakindlaks, ja võtsid omaks vene rahvuse.

Ukraina kultuuri hiiliv tühistamine Venemaal kestab juba üsna kaua, kuid eriti on see seotud just Putini valitsemisajaga. Juba 2010. aastal sulges kohus ainsa riikliku Ukraina kirjanduse raamatukogu Moskvas ja 2018. aastal likvideeris selle lõplikult süüdistusega äärmuslike raamatute levitamises. Viimase 20 aasta jooksul on Venemaa lõunaosas ja Põhja-Kaukaasias (endises Malinovõi Klinis) suletud ligi kakskümmend ukraina rahvuslik-kultuurilist ühingut. Krasnodari krais tegutses kuni hiljutise ajani viis ukraina rahvuskeskust. Nende likvideerimist alustati 2008. aastal. Viimane neist, Sodružestvo Kuban-Ukraina, suleti 2023. aastal. 2021. aastal likvideeris kohus Primorski krais (endises Zeljonõi Klinis) Kaug-Ida Ukraina vaimse kultuuri ja hariduse keskuse Prosvetitelstvo. 2020. aastal likvideeriti Omskis Ukraina kultuurikeskus Sirõi Klin. Suleti ukraina rahvuslik-kultuurilised ühingud Astrahanis (endine Žoltõi Klin), Rostovis Doni ääres ja Taganrogis. Mõned keskused suletakse isegi hoolimata Ukraina sõja aktiivsest toetamisest. Nii suleti 2021. aastal Kalmõkkia Ukraina Rahva Liit, kuigi selle juht Vladimir Omeltšak kiitis heaks Krimmi annekteerimise.

On ka erandeid. Näiteks tekkis 2022. aastal Põhja-Osseetiasse uus ukraina keskus Slavutitš. Organisatsiooni esimees Viktor Hamaza räägib sotsiaalmeedias sageli, kuidas Kaukaasia ukrainlased saadavad humanitaarabi Venemaa sõjaväelastele, kes osalevad sissetungis Ukrainasse. 1. septembrist 2025 on Venemaal ukraina keel kooliprogrammist välja jäetud. See tähendab selle keele kohustusliku õpetamise kaotamist alg-, põhi- ja keskkoolis, sealhulgas okupeeritud Ukraina territooriumidel. Juba aastatel 2017–2019 keelati ukraina keele kasutamine riigikeelena Ukraina Donetski ja Luhanski oblastite okupeeritud aladel. Annekteeritud Krimmi konstitutsioonis on alles ukraina keele kui riigikeele staatus. Kuid sel aastal suletakse Krimmis ning Donetski, Luhanski, Zaporižžja ja Hersoni oblastite Venemaa kontrolli all olevatel aladel kõik ukraina koolid. Ukraina keele õppimine toimub Vene okupatsiooni tingimustes salaja, konspiratiivkorterites.

Putini kinnisidee on Ukraina ja ukraina kultuuriloolise pärandi hävitamine. See on Kremlis istuva juhi isiklik maania, mis on muutunud Venemaa riiklikuks poliitikaks. Ja ainult Putini režiimi kokkuvarisemine võib selle hulluse peatada.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart.

Andrei Kuzitškin. Putini võim näitas taas oma jumalakartmatut olemust

Allikas: Postimees.ee 15.04.2025

URL: https://arvamus.postimees.ee/8230425/andrei-kuzitskin-putini-voim-naitas-taas-oma-jumalakartmatut-olemust

Raketirünnak Sumõ vastu Issanda Jeruusalemma sisenemise pühal, helgel palmipuudepühal üksnes kinnitas Putini võimu jumalakartmatut olemust, kirjutab kolumnist ja Venemaa-ekspert Andrei Kuzitškin.

Kremli poliitika jumalateotus ja pühaduseteotus on dogma. Kümnete inimeste – naiste, laste, eakate ja sõjaväelaste – tapmine kristliku suure paastu päevadel ja kannatusnädala eelõhtul mõjub nagu ohver. Ja Moolokile anniks toodud ohvrite verd piserdatakse altarile, millest on saanud Venemaal uuspaganluse ja nekroimperialismi taassünni alus. See on Putini režiimi tegelik hind ja tõeline nägu. Ja just selle režiimi teenistuses on Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kirik. Kuid ka teised konfessioonid – budistidest juutideni – on Putini Venemaal muudetud riiklikeks ja sotsiaalseteks institutsioonideks, mis teenivad valitsevat tšekistlik-oligarhilist korda.

Rahulike elanike traagilisest hukust Krõvõi Rihis ja Sumõs on saanud järjekordne piir, mis jagab maailma hukkamõistjateks ja õigustajateks. Mõnikord ei saabu Jumala kohus mitte pärast maailmalõppu, vaid eelneb sellele. Ja paremale käele tõusid täna need, kes leinavad ohvreid, kurvastavad hukkunute pärast ja vihkavad Kremli tapjaid.

Vasemale käele need, kes tähistavad Venemaa järjekordset «võitu», räägivad silmakirjatsedes «juhuslikust tabamusest» ja süüdistavad juhtunus kõiki peale Putini. Ma arvan, et me jääme Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku pealt patriarh Kirillilt asjatult ootama hukkamõistvaid sõnu, meeleparandust ja üleskutseid Vene armeele relvad maha panna, sest jutt on relvadest, mida patriarh ise ja tema vaimulikud õnnistavad. Nagu nad õnnistavad Vene sõdalasi valama verd ja tapma kristlasi, kelle süü on ainult see, et nad tahavad vabadust ega soovi elada Moskva võimu all.

Kuidas saab Ukraina kodanike mõrvamist hukka mõista patriarh, kes oma õnnitlussõnumis 27. märtsil, Venemaa rahvuskaardi päeval, kirjutas: «Lahendades edukalt mitmesuguseid olulisi ülesandeid sõjalise erioperatsiooni läbiviimise tsoonis, annavad rahvuskaartlased suure panuse Venemaa suveräänsuse tugevdamisse.» Patriarh Kirill külvab heldelt mitmesuguste kiriklike autasudega üle kõiki Venemaa sõjaväeülemaid ja paadunud propagandiste, sealhulgas Margarita Simonjani, kes sai oma sünnipäeva puhul 6. aprillil Püha Apostlisarnase Vürstinna Olga ordeni. Simonjan, kellest on saanud poliitilise kuritegevuse sümbol ning Ukraina ja Ukraina rahva vastu viha külvaja, pälvis patriarhilt autasu «panuse eest vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kindlustamisse kaasaegsete elus». See on otsekui sõjaohvrite mõnitamine! Väga raske on oodata meeleparandust inimeselt, kes loob ja sunnib oma koguduseliikmetele peale väära maailmapilti.

Vaat mida ütles patriarh Kirill 3. märtsil suure paastu alguse puhul peetud jutluses: «Vaadake, mis toimub vennalikus Ukrainas! Meie vennad ja õed kannatavad seal tõeliselt ja neid kiusatakse taga ainult sellepärast, et nad kuuluvad kanoonilisse õigeusu kirikusse. Ja see toimub Euroopas, riigis, mis vannub truudust Euroopa väärtustele! Seetõttu ei tohi palve meie kannatavate vendade eest Ukrainas olla formaalne. Me peame tõesti paluma Issandat, et ta tooks rahu Ukraina maale ja samal ajal tugevdaks usus, vagaduses, ustavuses Kirikule meie vendi ja õdesid, kes on täna allutatud kahtlemata väga ohtlikule survele nõudmistega lahkuda kanoonilisest õigeusust ja astuda osadusse nendega, kellel ei ole Jumala armu, vaid kes korraldavad ainult mingisugust usulis-poliitilist mängu.» Patriarhi mõtet järgides tuleb tunnistada, et Ukrainas ei toimu verevalamist, vaid ainult «usulis-poliitiline mäng». Ja seda ütleb Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku pea Venemaa poolt valla päästetud vennatapusõja neljandal aastal. Tema jaoks on see kõigest mäng.

Niisama tuliselt astusid Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku sinod ja patriarh ise välja Eesti õigeusklike kristlaste kaitseks tagakiusamise eest. Patriarhi 11. aprilli pöördumises kõigile õigeusu kirikutele, riigijuhtidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele on öeldud: «Sügava murega teatan teile, et 9. aprillil 2025 võttis Eesti parlament vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused, mille eesmärk on sisuliselt keelustada Eesti Õigeusu Kristlik Kirik, omavalitsuslik kirik Moskva Patriarhaadi koosseisus. Seadus, mis võtab temalt legitiimsuse, rikub Eesti põhiseaduses ja vastavates rahvusvahelistes õigusaktides tagatud südametunnistuse ja usuvabaduse aluspõhimõtet.»

Sellest pöördumisest tulenevad järgmised järeldused: 1. Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku jaoks on võimu kaotamine koguduste üle välismaal olulisem kui inimeste hukkumine Ukrainas – see teema sinodile ega patriarhile sügavat muret ei tekita. 2. Kiriku juristid ei suuda või ei taha mõista, et tegemist on just nimelt Eesti võimude katsetega tagada Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule tõeline sõltumatus Vene riigist, mis on muutnud oma territooriumil asuvad kirikud Kremlile alluvateks organisatsioonideks ja teinud Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu Kiriku kaitseministeeriumi poliitosakonnaks. 3. Seaduses ei ole sõnagi õigeusu keelustamisest Eestis, vastupidi, Eesti võimud kinnitavad väsimatult, et kirikud säilitavad oma staatuse ja õigeusu preestreid ei sunnita NATO auks palveid lugema. 4. Patriarh Kirill ei saa ilmselgelt aru, et tema kui kristliku maailma ühe juhi autoriteet on devalveerunud ja tema maailmaüldsusele suunatud sõnad on kaotanud igasuguse väärtuse.

Väikese viivituse järel andis Eesti Kristlik Õigeusu Kirik välja pressiteate, milles avaldas «sügavat kaastunnet Ukraina rahvale seoses palmipuudepühal toimunud traagiliste sündmustega». Tekstis mainitakse, et Sumõs hukkusid inimesed Vene vägede raketirünnaku tagajärjel. Selle fakti konstateerimisele ei järgnenud aga sõnu, Venemaa ja selle juhtkonna hukkamõistuks Ukraina ja selle rahva vastu valla päästetud sõja eest. Sõnu tekstist «Autonoomse EKÕK juhtkond mõistab sõja otsustavalt hukka» võib võrdsel määral kasutada nii Venemaa kui ka Ukraina suhtes, kui on täpsustamata, kes nimelt seda sõda alustas.

Ei kõlanud ka üleskutseid president Putinile nõudmisega verevalamine lõpetada. Samuti ei olnud pöördumist kiriku tegelikule juhile, patriarh Kirillile, palvega palvetada rahu, mitte Venemaa relvade võidu eest. Ja poleks olnud üleliigne paluda patriarhi ka mõjutada ja veenda president Putinit, keda Vene Õigeusu Kiriku juht on korduvalt nimetanud tõeliseks õigeusklikuks kristlaseks, et ta lõpetaks tapatalgud Ukrainas. Selle jaoks EKÕK pöördumise tekstis ruumi ei leidunud. See-eest oli palju sõnu Moskva patriarhile alluvate Eesti õigeusklike ebaõiglasest tagakiusamisest.

On arusaadav, et Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ees seisab täna raske valik: eitades sidet Venemaa poliitikaga, püüab kirik säilitada kanoonilisi suhteid Moskva patriarhaadiga. Kuid kuna Moskva patriarhaat on tänaseks üks Venemaa instrumente välismaal asuvate õigeusukirikute mõjutamiseks, on EKÕK Kremli usupoliitiliste mängude epitsentris ja Moskva kasutab seda kirikut Eesti sisepoliitilise olukorra destabiliseerimiseks. Jah, loomulikult on võidutseva konformismi ajastul vähe neid, kes sooviksid tõelise usu nimel tuleriidale minna ja kannatada. Aga kui nüüd ei tehta valikut Hea või Kurja teenimise vahel, võib meie elu väga kiiresti muutuda üleüldiseks veriseks palmipuudepühaks.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart

Andrei Kuzitškin. Pühakodade varjus on Venemaal teisigi kurjuse teenreid

Allikas: Postimees.ee 19.12.2024

URL: https://arvamus.postimees.ee/8157475/andrei-kuzitskin-puhakodade-varjus-on-venemaal-teisigi-kurjuse-teenreid

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 seisid Venemaa usuorganisatsioonid valiku ees: kas toetada sõda või rahu, surma või elu, mõrva või päästet, kurja või head? Ja paljud otsustasid teenida kurja. Täpsemalt – teenida vaimulikult Putini režiimi. Kuidas see juhtus? kirjutab Venemaa-ekspert Andrei Kuzitškin.

Vene õigeusu kirik osutus olema Ukraina sõja toetamise liikumise esirinnas. Ülemhingekarjased eesotsas patriarh Kirilliga ja tavalised usklikud koondusid ukrainlaste «denatsifitseerimise» idee ümber, mis muudeti üleskutseteks võidelda Antikristuse vastu. Väga kiiresti muutus õigeusu kirik Venemaa kaitseministeeriumi ideoloogiliseks osakonnaks ja patriarh sai «sõjalise erioperatsiooni» elluviimisel Kremli propaganda peakoordinaatori Aleksei Gromovi käsilase staatuse.

Oma jutlustes paljastab patriarh lääneriikide salasepitsusi, mille eesmärk on hävitada vene tsivilisatsioon. Selle tulemusena hakkas patriarh kristlike käskude kohaselt rahu otsimise asemel õnnistama Vene relvi ja palvetama Venemaa võidu eest vastavalt Putini käskudele. Püha apostel Pauluse sõnad kirjast koloslastele on unustatud: «... siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.» Evangeelse internatsionalisti asemel muutus patriarh Kirill vene natsionalismi idee järjekindlaks toetajaks ja jutlustajaks.

Muide, raevukas võitlus läänega viis Venemaal kogu Vene ajaloo revideerimiseni Kuldhordi ajal. Niisiis jagas Vene õigeusu kiriku eestseisja patriarh Kirill oma jutluses selle aasta 6. detsembril Aleksander Nevski kloostris Moskva lähistel vürst Aleksander Nevski mälestuspäeval järgmisi mõtteid: «Aleksander Nevski sõitis Kuldhordi, ...viis sinna kingitusi. ... Sest hord ei kippunud kallale peamisele — meie rahva hingele, tema maailmavaatele... Aga kui läänest tulid võõrad rügemendid, mõistis püha Aleksander... ilmselgelt, milline tohutu oht Venemaad ähvardab. Nemad vajasid ju ennekõike meie hingi, või kaasaegses keeles väljendatuna, püüdsid Venemaad ümber vormida, allutada teda läänele... Venemaast pidi saama lääne vasall kõigi kohutavate tagajärgedega: riikluse maatasa tegemine, ressursside hävitamine, vene rahvusliku eneseteadvuse ja muidugi õigeusu täielik hävitamine.»

Ja patriarh lõpetas oma jutluse sõnadega: «Andku Issand tarkust ja tugevust meie presidendile, ülemjuhataja Vladimir Vladimirovitš Putinile, kogu meie sõjaväele, kõigile meie valitsejatele nii keskuses kui ka kohapeal.» Palve võimulolijate eest tähendab vaid üht: rahu lossidele ja sõda hurtsikutele, mille asukaid halastamatult tapatalguteks õnnistatakse.

Venemaa ja Kuldhordi suhete ajaloo ülevaatamist jätkas vene natsionalismi kuulsaim ideoloog Aleksandr Dugin, kes avaldas 11. detsembril Venemaa moslemite vaimse administratsiooni veebilehel artikli pealkirjaga «Meie ülesanne on asuda Tšingis-khaani teele!». Toon mõned tsitaadid sellest vaimse pornograafiani ulatuvast avameelsest tekstist: «Meie, venelased, elame Tšingis-khaani kaitse all. Ta tõi meile mitte ainult ikke idast, vaid ka vabaduse lääne ikkest... Ta juhtis vene naised metsikute mongolite laagrisse, kuid andis meile oma vere kaudu stepi raevu ja tohutu avaruse energia... Venelased enne Tšingis-khaani olid Bütsantsi ja Euroopa perifeeria. Venelased pärast Tšingis-khaani on ülemaailmse impeeriumi kants, uus Bütsants, viimane Rooma, maailma saatuse eest peetava geopoliitilise võitluse absoluutne keskus. Me võlgneme kõik Tšingis-khaanile... Ja Moskva tsaaririik ise ja Romanovite impeerium ja isegi Nõukogude Liit näitavad meile erinevaid versioone Mongoli Venest... Meie ülesanne on asuda Tšingis-khaani teele. Pöörduda tagasi meie ajaloo juurde, taasavastada meie ühise rahvusliku euraasialiku olemasolu tähendus ja eesmärk».

Muidugi tekib küsimus: kuhu Aleksandr Dugin tagasi pöörduda soovitab, kui Kuldhord on juba ammu olematusse vajunud? Tõenäoliselt on jutt moslemimaailmast Venemaal ja kaugemalgi. Lisaks õigeusklikele toetavad Putinit sõjas Ukrainaga üsna aktiivselt just moslemid. Seega teeb Venemaa moslemite vaimse administratsiooni esimees šeik Ravil Gainutdinov tohutut tööd Vene sõjaväelaste toetamisel «sõjalise erioperatsiooni» tsoonis. «Nad korraldavad võitlejatele pühi. Viivad liha, riisi, porgandeid ja sibulat, suured katlad, valmistavad pilafi Īd al-Fiṭri, Īd al-Aḑḩā pühadeks. Lahingutegevuse tsoonis – Luhanski rahvavabariigi territooriumil ühes diviisis on neli mošee-telki moslemi kirjanduse ja palvevaipadega. Moslemivõitlejatel on alati võimalus namaasiks» (informatsioon Venemaa moslemite vaimse administratsiooni kodulehelt).

Kuid ei õigeusu koguduse liikmed ega ka munkade kogu jää Ukrainas sõdivate võitlejate abistamisel oma moslemitest kaaslastele alla. Mõned teated õigeusu kloostrite ja kirikute veebilehekülgedelt: «Alates 2023. aasta algusest on Marta ja Maarja Halastuse kloostris tegutsenud töötoad, kus punutakse varjevõrke, et aidata lahingutsooni võitlejaid. Nõudlus võrkude järele on väga suur. Klooster kutsub kõiki soovijaid meie sõdalasi aitama. Maskeerimisvõrgud päästavad sõdalaste elu, keda nende lähedased kodus ootavad. Ilma maskeeringuta on võitlejad ja tehnika näha nagu peopesal»; «Kalugas, Ristiülendamise kloostri territooriumil, nagu paljudes kiriklikes kogudustes, käib töö Vene armee toetamiseks. Kloostri eesseisja munkpreester Tihhon (Šepelenko) on polguvaimulik. Praegu pingutavad Ristiülendamise kloostris kõik varjevõrkude valmistamiseks»; «Bogdanovitši Püha Johannese kirikus on koguduseliikmetel tekkinud kasulik traditsioon – pärast teenistust... nad kogunevad ja punuvad varjevõrke erioperatsioonis osalejatele. Kaitsevärvilistest paeltest mõõdus kolm korda kolm meetrit. Nad töötavad, lugedes palvet või kuulates õigeusu raadiot. Nad võtavad eeskuju kiriku eesseisjast ja teistest vaimulikest».

Ka vene budistid ei jäänud kõrvale. Veelgi enam, Venemaa budistliku elanikkonnaga piirkonnad on peamised Donbassi kahuriliha tarnijad: Burjaatia, Tõva ja Kalmõkkia. Nii kommenteeris Venemaa budistliku traditsioonilise sangha juht, XXIV pandido hambo-laama Damba Ajušejev 2022. aastal Rooma paavsti sõnu Ukraina sõjalises operatsioonis osalevate burjaatide julmuse kohta. Ajušejev nimetas neid sõnu ebasõbralikeks. Tema arvates on eurooplastele arusaamatu, et nende inimesed ei ole julmad, nad on lihtsalt sunnitud korduvalt ja väärikalt kaitsma oma kodumaad fašismi eest, nagu nende vanaisad ja vanavanaisad. Ajušejev ütles ka, et Ukraina sõjas osalemine on Vene budistide püha kohustus.

Venemaa usuorganisatsioonide osaluse määr Putini režiimi sõjalises poliitikas varieerub. On ka konfessioone ja vaimulikke, kes kas ilmutavad neutraalsust või isegi püüavad sõjale vastu seista.

Vaikusest vastupanuni

Judaism Venemaal on üks neljast traditsioonilisest religioonist koos kristluse, islami ja budismiga. Religioossete juutide huve esindavad Vene Juudi Kongress ja Venemaa Juudi Kogukondade Föderatsioon. Nende organisatsioonide veebilehel ei ole praktiliselt ühtegi Ukraina sõjaga seotud sõnumit. Kuigi pärast sõja puhkemist teavitas Vene Juudi Kongress kõiki, kes soovisid Venemaalt kiiresti Iisraeli repatrieeruda, vajalike dokumentide hankimise korra lihtsustamisest. Ja Venemaa Juudi Kogukondade Föderatsioon avaldas enne ja vahetult pärast sõjategevuse puhkemist 2022. aasta veebruaris teavet humanitaarabi andmise kohta Donbassi põgenikele Venemaa linnas Rostovis Doni ääres. Moskva pearabi Pinchas Goldschmidt, kes lahkus Venemaalt 2022. aasta veebruaris, ütles, et Venemaa juudi kogukonna esindajatel tuleb riigist lahkuda, kuni nad saavad, enne kui nad tehakse patuoinasteks Ukraina sõjalisest operatsioonist põhjustatud raskuste eest.

Venemaa katoliku piiskoppide konverents ei varja oma negatiivset suhtumist Ukraina sõtta. Organisatsiooni kodulehel on avaldatud palju sõjavastaseid materjale, räägitakse kreeka-katoliku preestri tegevusest Vene okupatsiooni tingimustes Melitopolis ja avaldatakse kõik paavsti üleskutsed rahu saavutamiseks. Pole juhus, et katoliiklikud preestrid on korduvalt langenud Venemaa eriteenistuste provokatsioonide ohvriks ja riigist välja saadetud. Näiteks 2022. aasta aprillis saadeti Moskva Peeter-Pauli katoliku koguduse esipreester, mehhiklane Fernando Vera, sõjavastaste avalduste eest Venemaalt välja. 2023. aasta veebruaris saadeti Venemaalt välja kaks katoliiklikku preestrit, mõlemad Poola kodanikud. Novembris 2024 saadeti välja 85-aastane Vladislav Klots, Sotši Siimoni ja Taddeuse katoliku koguduse vikaar. Ja need pole kaugeltki kõik katoliku vaimulike vastu suunatud repressioonide juhtumid Venemaal.

Ka Venemaa evangeelne luterlik kirik kuulutas julgelt oma sõjavastast seisukohta ja avaldas 2022. aasta veebruaris Tšehhi usundite ja konfessioonide esindajate pöördumise oma vendade poole Venemaal, kus mõisteti hukka Venemaa agressioon Ukraina vastu. Ja ma tunnen isiklikult mitmeid luterlikke vaimulikke, kes olid sunnitud Venemaalt emigreeruma oma veendumuste tõttu. Moskva patriarhaat kiusab karmilt taga ka isepäiseid õigeusu vaimulikke. Nii karistati Aleksei Uminskit ja Konstantin Kokorat Moskvast, Dmitri Ostaninit Bergenist, Pjotr Krutitskit Tšeljabinskist keeldumise eest lugeda palvet Püha Venemaa võidust: neile keelati kirikus teenimine. 2022. aasta sügisel mõistis sõja avalikult hukka Kalmõkkia kõrgeim laama Telo Tulku Rinpoche, mille järel ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma ja minema Mongooliasse. 2023. aastal kuulutati ta Venemaal välisagendiks.

Ma arvan, et Putin on pikka aega ette valmistanud projekti Venemaa religioossete ühenduste riigivõimu institutsioonideks muutmiseks. Selleks kasutati konfessioonide riikliku rahastamise mehhanismi ja äritegevuse luba. Nii kuuluvad Vene õigeusu kirikule tehased, hotellid, maad, neil on maksusoodustused ja iga-aastane sissetulek kuni 200 miljonit eurot. Täpsed andmed puuduvad, sest kiriku majandus on täiesti läbipaistmatu. Vene moslemite valitsus pole samuti vaene struktuur. Putin ostis usuorganisatsioonide kujul propagandamasina, mis teenib võimu huve ja ajab oma koguduseliikmete päid segi. Ainult neil, kes on Moskvast sõltumatud, nagu katoliiklased ja luterlased, on vabadus teenida Jumalat, mitte mammonat (Matteuse 6:24).

Ja kui Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik tõesti tahab säilitada ennast ja ustavust Kristuse õpetusele ning samal ajal vabaneda riigi pealetükkivast hoolekandest, kutsun vaimulikke ja ilmikuid, sealhulgas iseennast kui poole sajandi pikkuse staažiga õigeusklikku, esitama Putinile üleskutset nõudega sõja lõpetamiseks ja vägede väljaviimiseks Ukrainast. Selles seisnebki Kristuse Kiriku missioon: mitte külvata vaenu ja õnnistada tapmisi, vaid tuua maailma armastus ja päästa hinged vihkamisest ja kurjusest. Ja mitte karta, nagu ei kartnud meie Päästja, Ristija Johannes ja pühad apostlid, kõnelda võimudele otse nende pahedest ja ebaõiglastest tegudest.

Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart

Andrei Kuzitškin. Putin on Vene rahva zombistanud

Allikas: Postimees.ee 07.07.2024 

URL: https://arvamus.postimees.ee/8054593/andrei-kuzitskin-putin-on-vene-rahva-zombistanud

Sõda on hirmus, sest toob surma. See on kohutav, kui inimesed surevad. Kuid sageli hävitab sõda hingesid ja see on veelgi hullem. See on hirmsam, sest surnud vajuvad unustusse. Aga sandistunud teadvusega inimesed elavad edasi ning kujutavad endast ohtu teistele ja iseendale. Nii juhtus Hitleri Saksamaal. Sama juhtus ka Putini Venemaal: rahvast totalitarismiviirusega nakatades õnnestus Putinil venelastest zombirahvas teha, kirjutab Venemaa ekspert Andrei Kuzitškin.

Muidugi on samasugused viirused, mis kannavad endas inimvihkajalikkuse, kultuurivaenulikkuse ja šovinismi tüvesid ka rahuajal ühiskondlikes mustrites uinunud olekus olemas. Kuid katastroofid, sotsiaalsed raputused ja sõjalised konfliktid päästavad nad valla. Venemaa ei ole siin erand.

Viirustele soodne keskkond on Vene ühiskonnas välja kujunenud järk-järgult. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal algasid Venemaal võimsad rahvusliku eneseidentifitseerimise protsessid vabaduse, eraomandi ja kodanikuõiguste ülimuslikkuse platvormil. Majanduskriis, elatustaseme langus, lokkav kuritegevus ja Jeltsini eliidi varastamine tõid aga kaasa selle, et Venemaa kodanikud pettusid reformides ja demokraatias. Tekkis nõudlus «kõva käe» järele. Seda hakkas pakkuma Putin, kes alustas sõda oligarhide, terroristide ja poliitilise opositsiooniga ning kuulutas välja «Venemaa erilise tee».

Samal ajal hakkas Kremli kontrolli alla sattunud Vene meedia venelasi Lääne liberaalsete väärtuste vihkamise toksiinidega mürgitama. Ja 2014. aastal, pärast Krimmi annekteerimist, sai Venemaa ühiskond süsti, milles oli võimas annus imperialistlikku hiilgust. Šovinismi mürk lülitas välja enesealalhoiuinstinktid ja äratas iha uute võitude järele. Sõda Ukrainaga muutus vältimatuks. Ja kui kaheksa aastat hiljem Putin Ukrainasse tungis, langes telepropagandast mürgitatud Vene ühiskond elavate surnute seisundisse, kes on oma looja tahte kontrolli all.

Venemaa kodanike täielikku toetust Ukraina-vastasele «sõjalisele erioperatsioonile» ning valmisolekut Putini paleede ja Rotenbergide jahtide eest surra võib hinnata zombikäitumisena. Kuid Putini režiimile sellest ei piisa. Ta tahab kontrollida Venemaa kodanike isiklikku elu. Seetõttu pöörab režiim palju tähelepanu Venemaa elu sisemisele korraldusele. Kreml julgustab tagant algatusi ja võtab vastu seadusi, mis pigistavad Vene ühiskonna igast poorist välja vabaduse ja alternatiivide võimaluse ning lõpuks halvavad venelaste tahte.

Ühiskonna mobiliseerimine võitluseks Ukrainaga on Kremli jaoks oluline. Kuid praegu on Venemaa sisepoliitika põhipunktiks võitlus abielu institutsiooni taastamise eest Vana-Vene traditsioonide järgi. Selle põhjuseks on Venemaa rahvaarvu vähenemine. Aga ilma täiendava inimressursita on Putini režiim määratud majanduslikule stagnatsioonile ja sõjalisele lüüasaamisele. Patriarhaalsesse minevikku naasmine on kuulutatud tulevikku liikumise strateegiaks. Sisuliselt on see Vene riigi skisoidse häire diagnoos. Sellest mängust võtavad aga entusiastlikult osa paljud kodanikuaktivistid. Motivatsiooni on mitmesugust: olla nagu kõik teised, massist eristuda, ülemustele pugeda, kasutada võimalust ja tõsta oma isiklikud luulud riikliku poliitika tasemele.

Mulle meenub skandaal, mis juhtus 10 aastat tagasi Tomskis, kui õigeusu kiriku misjoniosakonna juhataja Maksim Stepanenko tegi ettepaneku hakata üksikemasid litsideks nimetama. «Misjonäri» arvates olid väljaspool abielu sündinud lapsed tõend naise lõtvadest elukommetest. Tomski avalikkuses puhkes pahameel ja Maksim Stepanenko viidi üle madalamale ametikohale. Aga praegu jätkab ta koguduses teenimist. Tol ajal ütles ka üks Tomski linnaduuma liige, et huulepulgaga värvivad huuli ainult Prantsuse prostituudid ja tõelised Vene naised peaksid kasutama looduslikke värvaineid, näiteks peeti. Saadikut pilgati ajakirjanduses ja ühismeedias. Kuid praegu kujundavad need inimesed peresuhete ideoloogiat Venemaal. Ja nende algatused pole sugugi süütud.

Nii on Venemaa riigiduumas (mida Venemaa juurdluskomitee juht Bastrõkin nimetas hiljuti «riigiduuraks» ehk riigilolliks) alanud võitlus perevägivalla seaduse ümber. Seitse aastat tagasi dekriminaliseeriti Venemaal esmakordse perevägivalla juhtumid. See tähendab, et naise või mehe võib poolsurnuks peksta ja trahviga pääseda, kui peksmine leidis aset esimest korda. Nüüd soovivad fraktsiooni Uued Inimesed liikmed mõningaid seaduse sätteid karmistada, sest selle kehtivusaja jooksul on tulnud ette palju juhtumeid, kus elukaaslased on perevägivalla tagajärjel surnud. Sellele on vastu Ühtse Venemaa partei liikmed, kes nimetavad algset seadust läänevastaseks ja kutsuvad üles kõiki, kes selle muutmise toetuseks sõna võtavad, välisagentideks ja Navalnõi toetajateks liigitama. Venemaa justiitsministeerium omakorda valmistab ette childfree ideoloogiat keelavat seadust, mis peab lastetu elu populariseerimist äärmusluseks.

Rahvaarvu suurendamise eest võitlejate sõnul peaksid Vene naised sünnitama nii sageli kui võimalik, eelistatavalt rohkem poisse, et Vene armee ridu täiendada. Seetõttu teevad Venemaa regioonidest pärit parlamendiliikmed ettepanekuid keelustada abort ja rasestumisvastased vahendid või lasta müügile aukudega kondoome. On tehtud ettepanek kehtestada 16 kuni 60 aasta vanustele naistele abortide keeld. Keelu algatajate sõnul – kui pensionär oskas rasestuda, siis peab ka sünnitama. Filosoof Aleksander Dugin teeb aga ettepaneku linnad ümber asustada ja inimesed küladesse tagasi saata, kus mees ja naine igavusest sagedamini armatsevad ja igal aastal lapsi saavad. Habemikust mees, ümmargune naine ja lastekari, nagu oreliviled reas. See on Dugini ideaal, mis ühtib täielikult Hitleri Saksa perekonna ideaaliga. Tõsi, Saksamaa esinatsi ettekujutuses ei olnud mehel habet.

Tugeva perekonna nimel peetava võitlusega on liitunud Venemaa rahandusministeerium, mis valmistab ette ettepanekut tõsta abielulahutuse dokumentide vormistamise riigilõiv 650 rublalt 5000 rublale (6 eurolt 50 eurole). Samuti kaalutakse 1992. aastal kaotatud lastetusmaksu taastamist. Vene perekonna tugevdamiseks tehtud eksootiliste ettepanekute seas on toidu kojutellimise keeld, et naine lõuna- ja õhtusöögid ise valmistaks ning oma kokakunstiga mehe tugevate sidemetega enda külge köidaks. Ja loomulikult muutub pühapäeviti kirikus käimine kohustuslikuks, sest kirik on moraali ja kultuuri peamine tsitadell. Üks Vene õigeusu kiriku patriarhi lähikonda kuuluvatest vaimulikest ongi juba öelnud: «Õigeusu kultuur tähendab enamat kui vene kultuur.» Väljendist «Lapsed, köök ja kirik» on saamas Venemaa rahvastikupoliitika juhtiv ideologeem. Venemaa riigiduumas on muret tuntud ka naiste ilustandardite pärast ja on kutsutud üles reguleerima naiste huulte suurendamist. Ühe seaduseelnõu seletuskiri ütleb: «Vaja on selget eeskirja, missugune peab olema huulte maht, missugune suurusjärk, kui suur on lubatud suurendamise protsent ning mittestandardsete huultega tüdrukud saata sundravile.»

Arusaadav, et rahvaarvu suurendamise võitlusega käib kaasas Putini lubadus lastega peresid materiaalselt toetada. Ja loomulikult maalib Vene propaganda sinna juurde õuduspilte pere- ja abielusuhete halvenemisest Euroopas. Seetõttu on Vene perekonna peamiseks vaenlaseks kuulutatud LGBT-kogukond, kes tõmbab demograafilisi näitajaid alla. Aga soovahetus on sisuliselt võrdsustatud ekstremismiga. Juba on teada juhtumeid, kus Venemaa transsoolised inimesed on langenud avaliku tagakiusamise ohvriks ja on sunnitud uuesti sugu vahetama. Ja Vene tšekistidel on tekkinud uus meelelahutus: nad šantažeerivad geisid ja saadavad nad Ukraina sõtta «ümber kasvama», et nad kas sureksid seal või muutuksid «tõelisteks meesteks». Ja mitte mingisuguseid avalikke proteste ei ole, on vaid hääletu nurin ja rahulolematus. Saanud rahvalt piiramatu võimu, murdis Putin Venemaa selgroo ja surus venelased põlvili.

Ja ma üldse ei imestaks, kui Venemaal hakkavad naised varsti sünnitama mitte sellepärast, et nad last tahaksid, vaid sellepärast, et nii on vaja – sest nii ütles Putin. Selles seisnebki Vene rahva suur tragöödia: sõda saab varem või hiljem läbi, aga zombid jäävad. Ja pole vaktsiini, mis nad kiiresti ellu tagasi tooks. On ainult lootus: aeg ravib ja eemaldab kehast mürgi. Kuigi ellu ei jää mitte kõik...

Tõlkinud Ago Raudsepp

Anton Aleksejev. Reportaaž Slovjanskist. Eesti Rahvusringhääling, 29.03.2022

ERR Ukrainas: vaatamata pidevale õhuhäirele on Slovjanskis rahulik

Allikas – URL: https://www.err.ee/1608548230/err-ukrainas-vaatamata-pidevale-ohuhairele-on-slovjanskis-rahulik

Anton Aleksejev, Slovjansk, 29.03.2022 21:52

Donetski oblastis asuvast Slovjanskist on saanud sõjapõgenike üks marsruutidest ning osad neist jäävad linna ka pidama. Vaatamata pidevale õhuhäirele on linnas praegu rahulik. Slovjanskis käisid ERR-i ajakirjanik Anton Aleksejev ja operaator Kristjan Svirgsden.

Just Slovjanskis algas 2014. aastal sõda, kui linna vallutasid Venemaalt tulnud separatistid Igor Girkiniga eesotsas. Tol ajal osa elanikkonnast toetas neid.

"Veebruari lõpus nägin ise, kuidas need inimesed, kes ehitasid barrikaade 2014. aastal separatistidele, nüüd ehitavad barrikaade Vene tankide vastu. Inimeste arusaam on muutunud. Kindlasti mitte kõigil, aga valdaval enamikul küll. Eriti pärast seda, kui me nägime, mis toimub naaberlinnas Izjumis, samuti seda, mis juhtus Kiievis ja Harkivis. Siis muutsid oma suhtumist sõtta ja Venemaasse

isegi need, kellele varem Venemaa meeldis," rääkis Slovjanski linnaadministratsiooni asejuht Juri Podlesnõi praegusest olukorrast.

Nikolai Karpitski kolis Venemaalt Ukrainasse 2015. aastal. 2019. aastal asus ta elama Slovjanskisse.

"Slovjanskist sai vabatahtlike keskus, mis abistas kõiki linnu konfliktitsoonis. Slovjanskit hakati kutsuma varjupaiga linnaks. See linn oli tulipunkt, siit algaski 2014. aastal sõda ja pärast selle vabastamist alustati just siit rahuliku elu taastamist," rääkis Nikolai.

Slovjanskis on elu rahulik, kui just õhuhäire kogu aeg ei üürgaks.

Samuti nagu naaberlinnast Kramatorskist, sai ka Slovjanskist põgenike läbimispunkt. Mõned pagulased jäävad isegi Slovjanskisse, lootes, et sõda varsti lõpeb.

"Inimesed saabuvad siia alates veebruari lõpust. Tänaseks oleme registreerinud oma linnas 587 pagulast. Pakume kõigile toiduabi," ütles Slovjanski sotsiaalameti asejuht Jekaterina Pasetšnik. Ta loodab, et linnas on ohutu.

"Loodame, et on ohutu. Inimesed usaldavad meid, me töötame nende heaks ja nad võivad loota meie peale," ütles ta.

Vene okupatsiooniväed asuvad Slovjanskist umbes 40 kilomeetri kaugusel.

"Ma püüan jääda siia lõpuni, et olla tunnistajaks sellele, mis juhtuma hakkab. Sõja kulgu pole võimalik ennustada, aga jään nii kauaks kui saan. Vaatlen ja kirjeldan toimuvat," sõnas Nikolai Karpitski.