Nikolai Karpitski. Trump tahab diili, aga Putin tahab meie riiki

Allikas: Postimees.ee 12.03.2026
URL: https://arvamus.postimees.ee/8431964/nikolai-karpitski-trump-tahab-diili-aga-putin-tahab-meie-riiki

Paljud lääne inimesed toetavad Ukrainat moraalselt. Ent kaugelt on raske mõista, mis Ukrainas tegelikult toimub. Alles siis, kui vaatad sõjale silma, hakkad tajuma kurjuse mastaapi ja irratsionaalsust, mille Venemaa endaga kaasa tõi, kirjutab filosoofiadoktor Nikolai Karpitski.

Kurjus, mida saab ratsionaalselt seletada, pole nii hirmus. Näiteks kui te otsite sõja põhjusi poliitiliste seisukohtade konfliktist, territoriaalsetest vaidlustest või majanduslikest huvidest. Kuid see tee viib valele järeldusele, et agressoriga on võimalik kokku leppida, kui talle järele anda.

Sageli kordavad poliitikud läänes, idas ja «globaalses lõunas» mantrana ühte ja sama loitsu: las Ukrainas saabub rahu, kasvõi territoriaalsete järeleandmiste hinnaga – peaasi, et inimesed enam ei hukkuks. Just sellist seisukohta kuulutab ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, püüdes sõlmida «rahudiili».

Ukrainas on aga sellisel sõja lõpetamisel vähe pooldajaid, sest me ei sõdi territooriumide pärast, vaid inimeste pärast, kes elavad oma maal ja tahavad lihtsalt jätkata oma harjumuspärast elu kõigi selle igapäevaste muredega.

Ukrainlased maksavad iga läbirääkimiste päeva eest elude, kannatuste ja purustustega

Trump oleks võinud varustada Ukrainat piisava koguse relvadega, et võtta Moskvalt illusioon kiirest võidust lahinguväljal ja sundida teda rahu sõlmima. Aga USA president eelistas jupikaupa poliitilist survet. Kuna Ukrainal ei ole tuumarelva ega piisavaid ressursse vastupealetungiks ning ta on sõjaliselt nõrgemal positsioonil, langebki peamine surve just talle.

Kas Donald Trump mõistab, et ukrainlastel tuleb juba praegu läbirääkimiste eest maksta? Niipea kui delegatsioonid 2026. aasta jaanuaris kohtuma hakkasid, tihendas Venemaa lööke tsiviilobjektide ja elamukvartalite pihta, püüdes Ukrainat energiataristu hävitamise kaudu «ära külmutada».

Kuid jaanuari lõpus juhtus ime – Trump teatas, et palus Putinit pakaseliste ilmade tõttu nädal aega Ukraina energiasüsteemi mitte rünnata. Kõlas nagu ulme – ja ulmeks see osutuski. Külmade ilmade haripunktis andis Venemaa Kiievile massiivse löögi, jättes linna elektri ja kütteta.

Pärast väitis Trump, et just nii oligi kokku lepitud: moratoorium algas sulaperioodil ja lõppes kõige karmima pakase ajal. Ukrainast vaadates näeb see välja nii, nagu avaldaks USA ja Venemaa ühiselt survet Zelenskõile, sundides teda nõustuma täiesti vastuvõetamatute kapituleerumistingimustega.

Sõda või konflikt

Kuigi Trump räägib Ukraina-Venemaa sõjast, püüab ta rahu saavutamiseks Ukrainas kasutada samu vahendeid, mida ta kasutas Pakistani ja Afganistani või Tai ja Kambodža konfliktides. Ameerika president on veendunud, et alati on võimalik teha konflikti osapooltele soodne pakkumine, et nad relvad maha paneksid ja hakkaksid teineteisega aktiivselt kauplema, teenides «palju raha».

Ukraina jaoks ei ole see aga territoriaalne konflikt, nagu nende riikide puhul, vaid tõeline, pikk ja verine sõda selleks, et ellu jääda.

Relvakonflikt on poliitiliste subjektide vaheliste erimeelsuste lahendamise viis, milles kasutatakse relvi ja sõjatehnikat. Konfliktist on korrektne rääkida siis, kui on olemas vaidlus, mida saab vastastikuste järeleandmistega lahendada. Kui aga ühe poole eesmärk on teise poole hävitamine, siis ei ole see enam konflikt, vaid hävitussõda.

Venemaa ametlik doktriin on Ukraina riikluse hävitamine ja ukraina rahva lahustamine vene ühiskonnas. Seetõttu on Ukraina vastu peetava Venemaa sõja konfliktiks nimetamine Ukraina seisukohast sama ekslik kui nimetada holokausti konfliktiks juutide ja natside vahel.

Donald Trump arvab, et Ukrainasse relvade tarnimine ei aita kaasa osapoolte vastastikustele järeleandmistele. Ka Vladimir Putin on huvitatud sellest, et läänes võetaks sõda Ukraina vastu jätkuvalt kui konflikti, sest see mõjutab otseselt Kiievile antava sõjalise abi mahtu ja iseloomu.

Just seetõttu püüabki Kremli propaganda luua lääne publikule vale ettekujutust, nagu oleks tegemist vaidlusaluste territooriumide ja poliitiliste erimeelsustega, mitte aga kavatsusega hävitada Ukrainat kui omaette kultuuriga riiki.

Lääne ajakirjandus ja poliitilised juhid ei karda hinnata Ukrainas toimuvat mõistega «sõda». India peaminister Narendra Modi nimetab Ukraina sõda aga järjekindlalt konfliktiks ja tema eeskujul teevad sedasama ka India meediaväljaanded.

Sedasama mõistet «konflikt» kasutab ka Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva, samuti niinimetatud «globaalse lõuna» riikide juhid, Kesk-Aasia riigipead ning Moskva sõjalised liitlased – Valgevene, Iraan ja Põhja-Korea.

Rahvusvahelises poliitikas ei tähenda terminoloogia pelgalt sõnade valikut, vaid peegeldab riigi ametlikku seisukohta. Sõna «konflikt» kasutamine võimaldab hoiduda Venemaad ühemõtteliselt agressoriks liigitamast ja demonstreerida valelikku erapooletust, mis seisab tülitsejatest kõrgemal. Võimalik, et sellisel moel püüavad poliitilised juhid distantseeruda süüdistustest, et nad teevad Venemaaga koostööd, mis aitab Putinil sõda rahastada.

Rahvusvahelises poliitikas ei tähenda terminoloogia pelgalt sõnade valikut, vaid peegeldab riigi ametlikku seisukohta.

24. veebruaril, Venemaa täiemahulise sissetungi neljandal aastapäeval Ukraina toetuseks toimunud ÜRO Peaassamblee hääletus näitas selgelt, kes peab sõda konfliktiks: 12 riiki hääletasid resolutsiooni vastu ja 51 jäid erapooletuks. Nende seas olid kõik minu mainitud justkui «erapooletud» riigid. Kahjuks oli nende seas ka USA.

Kuid need 107 riiki, kes hääletasid Ukraina toetuseks, andsid Putinile mõista, et peavad Venemaad agressoriks, kes peab täiemahulist sõda. Putinile endale ei meeldi Ukraina sõda nimetada ei sõjaks ega ka konfliktiks.

Ukraina on Putinile lihtsalt sõjasaak

Ukrainlastele on vastuvõetamatu ellujäämissõda konfliktiks nimetada, sest püüd ellu jääda ei saa olla vaidluse või kompromissi koht. Putinile on mõiste «konflikt» samuti vastuvõetamatu, kuid teisel põhjusel: konflikt eeldab vähemalt kahe osapoole olemasolu, samas kui tema keeldub põhimõtteliselt Ukraina subjektsust tunnistamast.

Kütt ei pea ju jahisaaki subjektiks ja seetõttu ei võtagi jahti konfliktina enda ja saagi vahel. Mõistet «sõjaline konflikt» kasutab Putin üksnes siis, kui ähvardab sõjaga NATO riike.

Putini vaatest on Ukraina rahvas ja Ukraina riigivõim oma subjektsuse kaotanud, mistõttu on ka nendega rahuläbirääkimiste pidamine mõttetu. Ta on valmis vaid Ukraina delegatsiooniga läbirääkimisi imiteerima. Putini ja Zelenskõi otsekohtumine lõhuks kogu Vene propaganda ehitatud konstruktsiooni, mis põhineb Ukraina subjektsuse eitamisel.

Samal põhjusel ei taha Venemaa anda Ukrainale rahutagatisi, kui peaks sõlmitama kokkulepe sõja lõpetamise kohta – sest tagatisi saab anda ainult subjektile. Aga Putinile on Ukraina lihtsalt sõjasaak.

Ent ka mõistet «sõda» ei ole Putin valmis kasutama, kuna see sõna hirmutab Venemaa kodanikke, kes on kogu elu võidelnud rahu eest. Seda enam, et Ukraina sõja sõjaks tunnistamine tooks kaasa vastutuse selle tagajärgede eest.

Seepärast kasutab Kremli juht eufemismi «sõjaline erioperatsioon». Üks väheseid suurriikide juhte, kes teda mõistab, on Hiina juht Xi Jinping, kes kasutab samuti eufemisme: «Ukraina kriis» või «olukord Ukrainas».

Sõja eesmärk on ukraina identiteedi hävitamine

Igasugune Ukraina subjektsuse tunnustamine on vastuolus sõja eesmärgiga, mille Vladimir Putin sõnastas juba sissetungi esimesel päeval ja millest ta kunagi loobunud ei ole. Selle tähistamiseks valiti mõiste «denatsifitseerimine», millele anti põhimõtteliselt uus tähendus: ukraina identiteedi ja selle võtmeelemendi, Ukraina riikluse hävitamine.

Sarnaseid seisukohti väljendatakse ka avalikus ruumis, sealhulgas Venemaa Riigiduuma kõnepuldist, ning seejärel viiakse ellu okupeeritud aladel. Seal võib inimese vahistada ja teda piinata ainult ukraina keele kasutamise eest.

Aga Venemaal võib igaüht, kes kannab isegi väikese summa tsiviilelanikke abistavale Ukraina heategevusfondile, süüdistada terrorismi toetamises. Kuna Venemaa võimud eitavad Ukraina rahva subjektsust ja õigust eksisteerida, on sellised tegevused nende seisukohast samuti kuritegu.

Väljendit «sõjaline erioperatsioon» kasutatakse tõeliste eesmärkide ja sõja olemuse varjamiseks. Venemaa peab tõelist laiaulatuslikku sõda ja kasutab massiliselt terroriakte Ukraina rahumeelse elanikkonna vastu – pommitab elamurajoone ja tsiviiltaristu objekte, piinab ja tapab okupeeritud territooriumidel inimesi.

Kuid Trumpi algatatud kolmepoolsetel läbirääkimistel ei arutata sõja humanitaarset mõõdet peaaegu üldse: ei räägita tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnakute lõpetamisest ega okupeeritud aladel elavate inimeste õiguste kaitsmisest, eelkõige nende õigusest elule.

Ukrainast vaadatuna näeb kõik välja nii, et läbirääkimiste eesmärk ei ole mitte rahu saavutamine, vaid see, et Kiiev, Moskva ja Brüssel Trumpiga tülli ei läheks. Seetõttu ei peeta läbirääkimisi sisuliselt, vaid need meenutavad pigem Monopoli lauamängu. Osalejad arutavad hoolikalt läbi rahulepingu tehnilised üksikasjad hüpoteetilises olukorras, kui Putin väljendaks soovi sõda lõpetada.

Kahtlemata on Ukrainale eluliselt vajalik vaherahu, et lahendada suur hulk siseriiklikke ülesandeid, sealhulgas neid, mis on seotud kaitsega. Ent tal ei ole kindlasti vaja rahuläbirääkimiste imiteerimist ajal, kui Venemaa valmistub kevad-suviseks pealetungiks Slovjanskile ja Kramatorskile, kust avaneks tee pealetungiks riigi sügavusse piki stepivööndit, kus on raske ennast kaitsta.

Aga Ukraina rahval pole valikut, sest kui Venemaa armee lõpetab tulistamise, saabub rahu. Kui Ukraina relvajõud lõpetavad sõjategevuse, kaob Ukraina.

Tõlkinud Ago Raudsepp

Nikolai Karpitski. Ellujäänu mälestused okupatsioonist

Allikas: Postimees.ee 17.02.2026
URL: https://arvamus.postimees.ee/8414853/nikolai-karpitski-ellujaanu-malestused-okupatsioonist

Praegu arutavad Ukraina rahuläbirääkimistel osalejad, missuguseid territooriume võiks Venemaale loovutada. Aga kas nad kujutavad ette, mida tähendab elu okupatsiooni all? Sellest kirjutab filosoofiadoktor ja Slovjanski elanik Nikolai Karpitski.

Kohe pärast täiemahulise Venemaa sissetungi algust Ukrainasse 24. veebruaril 2022 läks Ukraina linn Herson Vene armee kontrolli alla (aasta varem elas seal umbes 300 000 elanikku). 11. novembril 2022 taastasid Ukraina relvajõud kontrolli linna üle, puhastades Dnipro jõe paremkalda Vene okupantidest.

Täieliku õigusetuse seisund

Kõik mõistavad sõna «õigusetus» tähendust, aga kaugeltki mitte kõik ei kujuta ette, mis selle taga on. Õigusetus ei ole ainult elu ilma valimisteta, võimaluseta riigivõimu mõjutada või vabalt oma arvamust avaldada. Kõik on palju hullem. Õigusetus tähendab, et sa oled mitte keegi, lihtsalt asi.

Oksana Pogomõi ütleb: «Okupatsioonist hullem on ainult surm». Ta on kogu elu Hersonis elanud, sealhulgas okupatsiooni ajal, tegeleb vabatahtliku ja heategevusliku tööga ning valiti 2020. aastal Hersoni linnavolikokku.

«Sinult võetakse vabadus, isegi kui eriteenistused sind kinni ei võta. Varem oli meil töö. Aga siis – kas töötad okupantide heaks või ei tööta üldse ja jääd ilma elatiseta».

Nad tundsid end elu ja surma peremeestena. Kui sa ei allunud, võidi sinuga teha ükskõik mida.

«Venelased seda ei mõista, nemad ütlevad: «No oleksite võinud edasi elada! Kõigega harjub!» Aga siin otsustab kõike sinu eest keegi teine. Kontrollpunktis võib minibussi siseneda relvastatud mees ja öelda: «Sa ei meeldi mulle, astu välja!» Nad tundsid end elu ja surma peremeestena. Kui sa ei allunud, võidi sinuga teha ükskõik mida».

Oksana sõnul avaldasid okupandid inimestele pidevalt moraalset survet, et neid koostööle kallutada. Ta meenutab juhtumit, kui ühe kunstikooli juhataja viidi kodust jõuga minema. Naist hoiti terve päeva kinni ja sunniti alla kirjutama koostöölepingule. Niipea kui ta vabaks lasti, lahkus kohe Hersonist kohe.

«Kuni aprilli lõpuni oli meil veel side, siis lõigati see läbi. Levi oli ainult ühes kohas kesklinnas – inimesed kogunesid sinna, et vähemalt lähedastele sõnumeid saata. Siis pandi side korraks uuesti tööle, kuid mai lõpus lülitati see uuesti välja. Müügil olid ainult Vene SIM-kaardid. Internet aitas meid kõvasti – mõned teenusepakkujad jätkasid tööd».

«Sõbrad rääkisid, kuidas üks mees tänaval kinni võeti. Ta läks naabri juurde koera toitma, sest naabrid ise olid ära sõitnud. Orkid küsisid temalt midagi ja ta vastas ukraina keeles. Tema naise juurde tulid naabrid ja ütlesid: «Sinu Igor viidi ära». Ta oli nende käes nädala. Pärast vabanemist ei tahtnud ta rääkida, mis temaga tehti. Hiljem tuli ta koos naisega naabrite juurde ja ütles, et edaspidi räägivad nad ainult vene keeles. See oli septembris. Neil õnnestus Vassõlõvka kaudu ära sõita – kaks nädalat ootasid, kuni neid läbi lasti. Et sellest põrgust pääseda, pidid nad minema üle vene keelele».

Protest okupeeritud Hersonis

«Me käisime õhtuti palju jalutamas, külastasime sõpru ja mõttekaaslasi, suhtlesime – sest muidu me ei oleks seda üle elanud. Kõnnid mööda linna ja näed: keegi on sidunud kokku kollase ja sinise lille ning riputanud puuoksa külge. See tähendab, et me ei ole üksi. On veel teisi inimesi. Jalutad ja otsid neid sinikollaseid märke, usud, et Ukraina tuleb tagasi. Ja meil vedas – meid vabastati».

«Kui sissetung algas, siis ei teadnud ma veel, et meid nii kiiresti ära antakse. Mõtlesin, et mingi vastupanu ju tuleb, kirjutasin Facebookis, et me läheme meeleavaldusele – mina, minu abikaasa ja vabatahtlikud, kellega me olime juba alates 2014. aastast koos töötanud – ja panin üles postituse: kogume haavatutele riideid, ravimeid, kiirelt valmistatavat toitu».

5. märtsil toimus esimene meeleavaldus, kuid meile, vabatahtlikele oli ohtlik seal «särada». Ma ei tahtnud, et keegi meie vabatahtlike rühmast, kes muuhulgas aitasid meie sõjaväelasi, seaks end veel suuremasse ohtu, seega palusin neil mitte välja tulla. Mulle helistas sõbranna ja ütles: «Siin on nii palju inimesi! Sa ei kujuta ettegi!» – ja ma tormasin meeleavaldusele. See oli meie «herts» – kui me astusime paljakäsi vastu automaatidega täisvarustuses sõduritele ja karjusime neile: «Te pole siin oodatud! Kaduge siit!»

Sõna «herts», mida pani Oksana kasutab, ei ole teistesse keeltesse hästi tõlgitav. See tähendab omalaadset surmatantsu – kasakate kommet, kui enne lahingu algust astusid kõige pöörasemad uljaspead vaenuväe ette, pilkasid vaenlast ja kutsusid teda kahevõitlusele.

«5. märtsi meeleavalduse ajal pildistasid rašistid osalejaid oblasti administratsiooni hoone akendest. Nende fotode järgi leiti noormees Artjom kümme päeva hiljem üles ja viidi minema. Ta oli parajasti teel koju, kui ta kinni võeti. Talle lasti kuul jalga, visati haigla ette maha ja öeldi: «Sul vedas». Ja see oli veel suhteliselt «pehme» variant – edaspidi läks palju hullemaks. Okupatsiooni ajal sattus ta veel kaks korda «keldrisse».

«13. märts on Hersoni fašistlikest okupantidest vabastamise päev. Sellel päeval toimus tohutu rongkäik. Sõdurid tulistasid üle peade, kuid inimesed läksid ikkagi Vabaduse väljakult kuni Naberežnõi tänavani. Seal oli sada meetrit pikk Ukraina lipp. Keegi oli selle valmis õmmelnud! See oli uskumatu vaimustus, eufooria – sellel hetkel unustasime me hirmu».

Suvaline vägivald

Vene repressioonid ei tähenda, et karistatakse kõige tühisemalgi ettekäändel, vaid et karistatakse suvaliselt ja põhjuseta. Lähed hommikul kodust välja ega tea, kas õhtul jõuad tagasi. Pidev hirm vägivalla ees on samasugune piin kui vägivald ise. Oksana räägib:

«Õudne on elada, kui sa ei tea, mis homme saab. Ma kandsin pidevalt kaasas väikest seljakotti – hambaharja, seepi, vahetuspesu – juhuks kui mind äkki ära viiakse. Aga siis sain aru: mis seljakott? Kott pähe, seljakott võetakse ära – ja sul ei ole enam mitte midagi».

«Pilt, mis on mul kogu eluks mällu sööbinud. Lähen turule, et otsida Ukraina toitu. Kõrval sõidab aeglaselt lahtine veok, aga kastis on vang: põlvili, palja ülakehaga, kott peas. Ja just sellisel hetkel hakkab tõeliselt hirmus».

«Tulid sõbrad ja ütlesid, et naabruses seisab soomuk, «kammib» kvartal kvartali haaval. Meie kvartal oli järgmine. Ma sidusin rätiku pähe, panin prillid ette, et mitte tähelepanu äratada. Meie juurde tulid neli sõjaväelast läbi otsima. Meie lapselaps Nikita tõmbas nende tähelepanu endale. See päästis meid: nad ei vaadanud sinna, kus olid meie vabatahtliku organisatsiooni toiduvarud. Ühe meie tüdruku juures käidi mitu korda läbi otsimas – ta elas alevikus, eramajas. Nad tulevad alati ootamatult ja see on tõeliselt hirmus».

Kõrval sõidab aeglaselt lahtine veok, aga kastis on vang: põlvili, palja ülakehaga, kott peas. Ja just sellisel hetkel hakkab tõeliselt hirmus.

«Iga päev kirjutati WhatsAppis, et keegi on ära viidud. Me ei saanud päris lõpuni aru, kui kohutav see on, enne kui kuulsime sõpradelt, kes olid «keldris» käinud, kuidas seal piinatakse ja alandatakse. Kord päevas viiakse välja, et vett pudelisse võtta ja tualetis käia. Ja siis – piinamised, piinamised, piinamised… Sa kuuled pidevalt, kuidas teisi inimesi piinatakse, nende karjeid. Milles sind kinni võeti – aluspükstes ja maikasärgis –, nendes kogu aeg oledki. Ei mingeid pakke. Lähedased ei tea, kus sa oled, lähevad komandantuuri, aga neile öeldakse: «Me ei tea».

«Kusagil 10.–12. märtsi paiku ilmusid FSB-lased ja hakkasid kavakindlalt mööda aadresse sõitma. Olid juhtumid, kui võeti kinni meie sõjaväelasi ja territoriaalkaitse võitlejaid ning hiljem leiti nende piinamisjälgedega laibad. Nende eesmärk on tappa inimese sees inimene: nad võtsid kinni rühma inimesi, kes aitasid Ukraina relvajõude, ja sundisid neid üksteist piinama. Neil olid kõik aadressid olemas – järelikult valmistuti selleks kaua, juba ammu enne 2014. aastat. Näiteks sõidetakse naise juurde, kes töötas kunagi ammu prokuratuuris või kohtus, ja hakatakse teda koostööle kallutama. Aga ta on juba 70-aastane, tal on vanadusnõtrus. Tähendab, nimekirjad olid neil juba ammu ja need olid vananenud».

«Ükskord arreteeriti vanemad, kui selgus, et nende poeg teenib Ukraina relvajõududes. Neile öeldi: «Laseme teid välja, kui poeg tuleb». Lõpuks vanemad siiski vabastati: ema kuu, isa kahe kuu pärast. Hiljem nägin isa fotot. Varem oli ta tugev, kena mees, aga pärast vabastamist nägi välja nagu rauk. Niimoodi muutus ta kõigest kahe kuuga».

«Kui meid vabastati, oli see lihtsalt õnn. Isegi õhk lõhnas pärast vabastamist teistmoodi. Paljud ei mõista meid, kes oleme okupatsiooni üle elanud. Okupatsioon on nagu oleks sind hoitud puuris, mille trellidesse on lastud elekter. Sa ei saa oma elus midagi otsustada – sa lihtsalt elad ja ootad. Aga meie ootasime ära, ja see on peamine. Ma ütleksin eurooplastele, et tuleb valmistuda – tunda miinide ohutuse ja esmaabi põhitõdesid, teada, kus on lähim pommivarjend ja kuhu saab lapsed viia. Ja aidata Ukrainat seni, kuni sõda ei ole veel Euroopasse jõudnud».

Tõlkinud Ago Raudsepp