Allikas: Postimees.ee 18.11.2025
Initsiatiiv on Venemaa käes ja ta saavutab rindel edu ka seetõttu, et ei Ukraina ega ka lääneriigid ole järgmise Euroopas toimuva sõjalise eskalatsiooni astme jaoks ette valmistatud, kirjutab Nikolai Karpitski, rinde lähedal Slovjanskis elav filosoofiateaduste doktor.
Selliseid astmeid on olnud neli: Krimmi okupeerimine (2014), sissetung Ida-Ukrainasse (2014), täiemahuline sissetung Ukrainasse (2022) ja üleminek kurnamissõjale (2023). Kas tuleb ka viies sõjalise eskaleerumise aste: sissetung Balti riikidesse?
Terve mõistus ei ole Venemaa tegevuse analüüsimiseks kasutatav
Igas etapis saanuks Venemaad peatada. 2014. aastal ei olnud Venemaa veel ulatuslikuks sõjaks valmis, kuid lääs survestas Ukrainat Minski formaadi raames kapituleeruma, mitte ei andnud talle sõjalist abi. 2022. aasta Vene armee ei olnud võimeline läänt ohustama ja sai Ukrainas lüüa, ent lääs jättis võimaluse kasutamata ning lasi sõjal areneda pikalevenivaks kurnamissõjaks, milleks ei olnud valmis ka Ukraina. Nüüd on jõudude vahekord kaldunud Venemaa kasuks ning kui ta lõpetab oma ulatusliku relvajõudude reformi, suureneb Euroopa sõjaline mahajäämus veelgi.
Professionaalsed analüütikud, avalikkus ja poliitiline juhtkond – nii Ukrainas kui ka läänes – eksisid oma hinnangutes, sest lähtusid eeldusest, et kehtib terve mõistus: arusaam oma huvidest arvestades tegelikkust ning sellest, et igaüks tegutseb enda huvides. Kui lähtuda mitte ainult Venemaa, vaid isegi Venemaa võimuladviku egoistlikest huvidest, siis ei ole sõda kasulik.
Terve mõistuse seisukohalt tundus, et Putin ei alusta sõda, sest tal on niigi kõik, mida ta soovis: ta sai süsivesinike müügist muinasjutulist tulu, omas suurt mõju rahvusvahelisel areenil, tema ainuvalitsust ei ähvardanud miski ning Ukraina oli majanduslikus sõltuvuses. Mis mõtet on riskida kõigega ja alustada sõda, millega kaasnevad ainult kulutused?
Igasugune sündmuste hindamine, olgu olme- või teadusliku analüüsi tasandil, toimub alati teatud maailmapildi raames. Võiks arvata, et inimesed ei vaja sõda, kuid me näeme, et vabatahtlike vool Vene armeesse ei kuiva kokku ja me ei näe ka massilist sõja hukkamõistu Venemaal. Ilma sellise passiivse toetuseta ei saaks Venemaa sõda nii kaua jätkata. Sõja toetamine on seletatav asjaoluga, et Putini maailmapilt on juba venelaste massiteadvuses juurdunud.
Nõukogude ja Venemaa ümberpööratud maailmapilt
On olemas kahte tüüpi maailmapilte.
1. Reaalsusele vastav maailmapilt. Selle aluseks on vastavus mõnele tegelikkuse tahule. Näiteks, füüsikalise maailmapildi aluseks on vastavus vaatlus- ja katsetulemustele, samas kui tänapäeva lääne poliitikute maailmapildi aluseks on tegude ja veendumuste vastavus majanduslikele ja poliitilistele huvidele.
2. Reaalsusest irdunud maailmapilt. Siin kontrollitakse iga väite tõesust mitte tegelikkuse, vaid maailmapildi enda põhjal. Kui fakte sellesse sobitada ei õnnestu, siis neid eiratakse. Selline maailmapilt peab olema terviklik, et saaks tegelikkust asendada.
Esimesel juhul on inimese teadvus suunatud vahetult tegelikkusele, teisel juhul selle kujutisele. Vaatame analoogiat.
Mõned operatsioonisüsteemid töötavad vahetult arvutiga kui materiaalse andmekandjaga, teised aga virtuaalse masinaga – arvuti kujutisega, mis on loodud virtuaalkeskkonnas. Esmapilgul näib, et selline operatsioonisüsteem töötab füüsilisest arvutist sõltumatult, ent kui arvuti katki läheb, lakkab töötamast ka kogu virtuaalne keskkond. Midagi sarnast toimub ka ühiskondlikus ruumis.
Reaalsusest irdunud maailmapilt võib olla täiesti fantastiline, nagu näiteks Lameda Maa Ühingu puhul, või reaalsust peegeldada ning olla seetõttu piisavalt terviklik, et konkureerida reaalsusele vastava maailmapildiga.
Nõukogude maailmapildi terviklikkus tagati sellega, et see peegeldas väliseid nähtusi nende tähendust vastupidiseks muutes: see, mida mujal maailmas peeti lubamatuks, oli nõukogude süsteemis vajalik ja vastupidi. Ettevõtlusvabadust peeti ekspluateerimiseks, üheparteilist diktatuuri rahva võimuks, nõukogude tsensuuri sõnavabaduseks, sõnavabadust läänes aga avaliku arvamusega manipuleerimiseks jne.
Kuid asjaolu, et tavaliste inimeste elatustase oli läänes märkimisväärselt parem kui Nõukogude Liidus, ei sobinud kuidagi nõukogude maailmapildiga kokku ja nii otsustati inimesi lihtsalt petta. Kui inimestel tekkis võimalus oma elu võrrelda eluga läänes, purunes nõukogude maailmapildi terviklikkus ja seejärel lagunes ka Nõukogude Liit.
Venemaa propaganda tundub Nõukogude aja omaga võrreldes lõtv ja eklektiline, ent just seetõttu suudab ta vastuolusid eirata ja sobitada peaaegu igat fakti oma maailmapilti. Venemaa ümberpööratud maailmas muutuvad faktide hindamise käigus ka faktid ise.
Näiteks, kõigepealt hinnatakse Ukraina iseseisvus Venemaale ohuks, seejärel peetakse vastavalt sellisele hinnangule Venemaa kallaletungi Ukrainale vastumeetmeks – justkui oleks Ukraina olnud see, kes esimesena ründas. Niimoodi omistatakse omaenda kallaletung ohvrile.
Täiemahulise sissetungi esimestel nädalatel šokeeris ukrainlasi see, et Vene armee tulistas sihilikult elurajoone, kuid veel suuremat šokki põhjustas see, et nende lähisugulased mitte ainult ei keeldunud neid uskumast, vaid surusid peale oma tõlgenduse: «Seda kõike tehakse teie endi pärast! Oodake, varsti vabastavad meie omad teid natsidest!»
Stalinistid hoidsid oma maailmapildi terviklikkust kas fakte eitades või neile vastupidist tähendust omistades. Vastuseks Stalini repressioone kirjeldavatele publikatsioonidele vastasid nad kas: «Seda pole olnud!» või: «Liiga vähe oli, oleks pidanud rohkem maha laskma!»
Vene massiteadvuses toimivad need kaks põhimõtet korraga: ühelt poolt eitatakse sõja pealtnägijate tunnistusi, teiselt poolt hinnatakse sõda ennast positiivselt. Seetõttu on taoliste venelaste ümberpööratud maailmapilt sedavõrd vankumatu, et neid on pea võimatu ümber veenda. Seepärast peab enamik ukrainlasi nendega suhtlemist mõttetuks.
Vene ümberpööratud maailmas on Balti riigid lääne tsivilisatsiooni eelpost
Kui adekvaatne inimene reageerib sündmusele vahetult, siis Vene massiteadvuse kandja alles pärast seda, kui see on ümberpööratud maailmas kajastunud. See tähendab, et mõtlemisprotsess ei käivitu mitte siis, kui inimene saab teada uusi fakte, vaid siis, kui need faktid saavad ümberpööratud maailmapildis uue tõlgenduse. Selle viitaja järgi saab sellist inimest alati ära tunda, isegi kui ta kannab adekvaatse inimese maski.
Samal põhjusel ei ründa Venemaa ühtegi riiki enne, kui Vene propagandistid on paigutanud selle riigi ümberpööratud maailma keskmesse – kohale, mis on mõeldud vaenlasele. Praegu on sellel kohal Ukraina. Vene maailmapildis on Balti riigid lääne tsivilisatsiooni eelpost Venemaa ajaloolisel territooriumil. Seetõttu toetaks Vene ühiskond nende ründamist samamoodi nagu kallaletungi Ukrainale.
Praegu asuvad Balti riigid aga Vene propaganda äärealal, mistõttu ei ole lähiajal nende ründamist oodata, kuigi sõjalised ettevalmistused selleks jätkuvad. Enne kallaletungi peab Venemaa infoväljas hakkama pihta jutt Leedu, Läti või Eesti «natsidest». See propagandast tingitud viivitus võimaldab Venemaa järjekordset sõjalist agressiooni aegsasti ära tunda.
Et õigeaegselt hinnata uue sõja tegelikku ohtu, on mõttetu analüüsida Venemaa majanduslikku olukorda või poliitilisi huvisid, kuna Venemaa võimude tegevus ei allu niikuinii mõistlike inimeste loogikale – seeasemel tuleb jälgida protsesse vene massiteadvuses.
Tõlkinud Ago Raudsepp